Väi­ke on suur!

175
MART NORMET

MART NOR­MET,
Ees­ti Maail­ma­ko­ris­tus­päe­va eest­ve­da­ja

Kas ini­me­ne on tark või loll? Näi­teks võr­rel­des sää­se, tu­vi või ho­bu­se­ga… Kas me ole­me neist tar­ge­mad või lol­li­mad? Tõ­si, mul ei tu­le et­te üh­te­gi No­be­li pree­mia lau­reaa­dist sääs­ke ega tuu­ma­füü­si­kust tu­vi või ho­bust, kes os­kaks luu­le­tu­si kir­ju­ta­da. Ja kes leiu­tas plas­ti­ku? Mui­du­gi ini­me­ne, mit­te kael­kir­jak. Kes hak­kas as­ju töös­tus­li­kult toot­ma, le­vi­ta­ma, aren­da­ma? Ini­me­ne, ik­ka ini­me­ne.

Aga kes kao­tas se­da kõi­ke te­hes si­hi? Si­hi sel­les mõt­tes, et mis üld­se on meie ek­sis­tent­si ees­märk? Mil­leks on va­ja­lik, et ma­jan­dus jär­je­pa­nu kas­vaks, mil­leks on va­ja­lik, et pi­de­valt mi­da­gi uut ja tar­ge­mat väl­ja mõel­da? See on areng, üt­le­vad mõ­ned. Nõus. Plas­tik oli ge­niaal­ne leiu­tis. Aga lü­hi­nä­ge­lik on ol­nud sel­le ka­su­ta­mi­ne. Nii­siis – mil­li­ses suu­nas ja mil­le ar­velt see lõ­pu­tu areng toi­mub?

Ühe ki­le­ko­ti elui­ga on kesk­mi­selt 12 mi­nu­tit. Ees­tis ka­su­ta­tak­se päe­vas ku­ni 200 000 ühe­kord­set plast­top­si. Mil­leks pan­na ener­giat mil­le­gi toot­mi­ses­se, mis vi­sa­tak­se ko­he ära? On see tark te­gu? Ma ise lõ­pe­ta­sin ühe­kord­se­te koh­vi­top­si­de ka­su­ta­mi­se täp­selt aas­ta ta­ga­si, kui val­mis­ta­sin et­te esi­mest Maail­ma­ko­ris­tus­päe­va. Kas mu elu on see­pä­rast hal­ve­maks muu­tu­nud? Ei os­ka kur­ta.

Päe­vas too­de­tak­se maail­mas 3,5 mil­jo­nit ton­ni prü­gi. Ka­su­tan ni­melt väl­jen­dit „prü­gi toot­ma“. Sest kui­das muud­moo­di ni­me­ta­da meie täies­ti tead­lik­ku, jä­re­li­kult tar­ka te­ge­vust, mil­le käi­gus too­da­me as­ju, mis jää­vad üle?

Ees­tist al­gu­se saa­nud Maail­ma­ko­ris­tus­päev on ai­nus sünd­mus maail­mas, mis toob ühel päe­val ühe ees­mär­gi ni­mel maail­ma kõi­ki­dest nur­ka­dest väl­ja mil­jo­nid ini­me­sed. Prü­gi ko­ris­ta­mi­ne ehk meie tar­ga te­ge­vu­se ta­ga­jär­ge­de lik­vi­dee­ri­mi­ne on vä­him, mis saa­me ühes­koos te­ha. Sel­le­ga saa­da­me glo­baal­se sõ­nu­mi Raa­si­kult To­kyos­se ja sealt eda­si Ma­da­gaska­ri­le, et meie kõi­gi jaoks on Maa ai­nus pla­neet. See pla­neet on üks ter­vik. Mi­nu ko­du, si­nu ko­du, meie ko­du. Meil on üks õhk, üks ve­si, üks muld.

Maail­mas on prae­gu kaks suurt kesk­kon­nak­rii­si – klii­mak­riis ja elu­rik­ku­se ka­du. Mõel­ge sel­le sõ­na pea­le: elu­rik­kus. Elu rik­kus – see on ka­du­mas. Kind­las­ti on pal­ju tar­ku ini­me­si, kes saa­vad sõ­nast rik­kus soo­tuks tei­si­ti aru. Näi­teks as­ja­de ehk prü­gi ko­gu­se jär­gi. Aga elu­ga po­le as­ja­del sa­ge­li kui­gi pal­ju pist­mist. Ja mis siis tu­leb sel­le ase­mel? Elu­vae­sus? Või hoo­pis elu­puu­dus?

Fakt on see, et enam ei saa me nii­moo­di ela­da na­gu veel viis või küm­me aas­tat ta­ga­si. Meie ko­du ei kan­na­ta se­da enam väl­ja. Muu­tus al­gab igaü­hest. Kui meid kok­ku on pal­ju, siis see on jõud, mis muu­dab pä­ri­selt maail­ma.

Sel­leks, et pöö­ra­ta elu ko­gu Maal uue­le kur­si­le, kut­sun ma sind ja si­nu sõp­ru 21. sep­temb­ril aja­loo­li­se­le tei­se­le Maail­ma­ko­ris­tu­se akt­sioo­ni­le. See­kord kes­ken­du­me Ees­tis väi­kep­rü­gi­le. Miks? Sest väi­ke on suur! Näi­teks suit­su­ko­nid, kom­mi­pa­be­rid, pu­de­li­kor­gid, väi­ke­sed pe­nop­las­ti tü­kid. Just sel­li­ne väi­ke prü­gi on see, mis ei pruu­gi jõu­da prü­gi­kas­ti, vaid jääb loo­du­ses­se. See­pä­rast on see veel oht­li­kum­gi kui külm­kapp met­sas. Eu­ro­par­la­men­di ra­por­tis on kir­jas, et üks suit­su­ko­ni võib reos­ta­da tu­hat liit­rit vett. Tu­hat! Kui üks tub­li Har­ju­maa kool käis ke­va­del oma asu­lat ko­ris­ta­mas, siis leid­sid õpi­la­sed poo­le ki­lo­meet­ri pealt 15 000 suit­su­ko­ni.

Väi­ke on suur! Igaüks saab ol­la puh­ta maail­ma saa­dik ning sõ­na ot­se­ses mõt­tes maail­ma muu­ta. Pa­ne oma selts­kond maailmakoristus.ee lehel kirja ning teeme meile armsaks saanud paigad puhtaks!