Vähem kaikaid maainimeste kodaratesse

1505
KAISA TAMKIVI, Anija vallavolikogu liige
KAISA TAMKIVI,
Anija vallavolikogu liige

Me muretseme solidaarsuse pärast Euroopas, eestlased ei jõua omavahel kokkuleppele välistööjõu versus pagulaste ja võõraviha küsimuses. Ja tekib küsimus, et kuidas saaksimegi, kui palju igapäevasemates teemades lähtume ennekõike väiklusest ja omakasust.
Võtame näiteks tasuta ühistranspordi Tallinnas, mis on küll väga mugav ja tasuta Tallinna linna elanikele, kuid võrdlemisi ebamugav ja üha kallim pealinna külalistele, kes kasutavad bussi, trammi või trolliga sõitmise võimalust harvem. Jättes kõrvale variandi soetada endale niinimetatud kõikide võimalustega roheline kaart, saab sõidu õiguse lunastada vaid bussijuhilt sularahas piletit ostes – see on aga ebamugav nii reisijale kui bussijuhile. Mobiiltelefoniga on võimalik osta lennu- ja laevapileteid, tellida ning tasuda taksosõidu eest, teha pangaülekandeid ja juhtida oma kodu nutikaid turvalahendusi, kuid bussipileti ostmist sellisel moel otsustati ühel hetkel enam mitte pakkuda.
Miks üleüldse ei võiks tasuta ühistranspordi võimalus laieneda kõikidele sõitjatele: nii tallinlastele, naaberomavalitsuse elanikele, Karksi-Nuiast tulnutele kui ka väliskülalistele? Ühe argumendina olen kuulnud arvamust, et miks peaksid mujalt tulijad tallinlaste maksuraha eest saama tasuta sõita. Aga miks ka mitte? Tallinna TV vaatamine on ju prii kõikjal Eestis, ometi peetakse telejaama üleval Tallinna maksumaksjate raha eest. Lisaks sõidavad bussid, trammid ja trollid nagunii, pigem võiks tekkida kokkuhoid piletisüsteemist loobumise arvelt. Paraku ei ole küsimus mitte ühistranspordi eelistamise soosimises, vaid maksumaksjate ülemeelitamises. Ka Anija vald on alates 2012. aasta oktoobrist kaotanud Tallinnale 434 inimest, kes praktilistel kaalutlustel lisasid end pealinna hingekirja. See moodustab ligi 8 protsenti meie vallalelanike praegusest koguarvust. Kasu eesmärgist lähtudes on arusaadav, miks on sõit mittetallinlastele muudetud  võimalikult ebamugavaks ja kalliks, tervele mõistusele ja keskkonnahoiule tuginedes ei ole ju ühtegi vastuargumenti, miks ei võiks olla see tasuta kõigile.
Küllap tuleb selliste kemplemiste põhjuste leidmiseks vaadata küsivalt otsa ka kõige kõrgematele riigijuhtidele, kelle käes on ohjad kohalike omavalitsuste rahastamissüsteemi korrastamiseks. Tasuks analüüsida, kas ülesanded ja vastutus on vastavuses nende täitmiseks antud rahaliste vahenditega. Teame küll une pealt, et pärast haldusreformi peab igas omavalitsuses olema vähemalt 5000 inimest, kuid vähem on kuulda, kuidas muutuvad riigilt omavalitsusele pandud kohustused ja nende täitmiseks eraldatud raha. Kui võrrelda näiteks sõiduteede olukorda maanteeameti omanduses olevatel teedel vallalale kuuluvate teedega, on õnnelikud need maainimesed, kelle kodu asub riigimaantee ääres. Krooniline rahanappus teede korrashoiuks on mõneski külas muutnud elu väga kibedaks. Nii ei jäägi üle muud, kui soetada omale võimas maastur, millega on võimalik läbida ka keerulisemad teelõigud, ning loota oma autole ka Tallinnas liikudes – pole muret ühistranspordipileti ostmisega ega koju saamisega.
Usun, et pikemas perspektiivis toovad Eestile ja eestlastele edu omakasupüüdmatud otsused, innovaatilised lahendused, vähem ärapanemist ja avatud silmavaatega juhid. Oleme nii väike rahvas, et meil ei ole lihtsalt võimalik oma asja ajada üksteisele kaikaid kodaratesse loopides, selle asemel peaksime igas aspektis proovima leida võimalust koostööks ja tegutsema selle nimel, et maksimaalselt paljude eestlaste elu oleks mugavam ja parem. Võibolla suudame siis ka teiste suhtes sallivamad olla.