Harjumaa omavalitsusjuhid jõudsid kokkuleppele, millised on maakonna tõmbekeskused. Raasiku valla alevikke nende hulgas pole.
Me võime koostada erinevaid pingeridasid erinevate kriteeriumite alusel, kuid kahetsusväärselt tihti tundub vägistamisena pingerea koostamise järgne tegevus. Nii on see nüüdki.
Tõmbekeskused on väidetavalt paika vaieldud. Tore, aga see ei tähenda, et mõni nn punasest joonest allapoole jääva, kuid selgelt tõmbekeskusena tegutseva alevikuga vald tuleb selle statistika alusel ära jagada!
Vaatame veidi selle pingerea saamise loosse. Kriteeriumid tõmbekeskuste välja selgitamiseks andis regionaalministri büroo. Kui lugeda büroo tõmbekeskuse definitsiooni, saab asuda vaid ühele järeldusele – Harjumaal on üks tõmbekeskus, mis vastab kõikidele kriteeriumitele. See on Tallinn. Kui neid kriteeriume veidi painutada (ka HOLis on neid painutatud päris suvaliselt), siis võiksime nimetada tõmbekeskustena ka Keila, Paldiski, Jüri, Kuusalu, Loksa, võib-olla ka Kose ja Saku.
Kindlasti ei saaks eraldiseisvate tõmbekeskustena (ministri kriteeriumite kohaselt) vaadelda Viimsit ega Tabasalu, mis on selgelt Tallinnaga kokku kasvanud ja pole eraldiseisvana enam tõmbekeskused. Ka Saue linna ja Kiili aleviku olek tõmbekeskuseks on nende kriteeriumite kohaselt küsitav. Kui härrased HOList oleksid püüdnud järgida ministri juhiseid täpselt, oleks nende töö tulemus sootuks teine. Muidugi oleks ka olnud teine võimalus, kuid selle väljaütlemine poleks kindlasti kasvatanud populaarsust ministri silmis, mis on paljudele väga oluline. Seega tööseminaridel osalejad ei suutnud järgida ei ministri antud kriteeriume ega olla ka ausad enda vastu, ilmselgelt pääses võidule enese alalhoiuinstinkt ja ilmselt nii mõnigi punkt kaardile otsustati nagu kärajatel – kellel kõvem hääl, sellel õigus.
Tegelikkuses on iga valla keskasula tõmbekeskus ja tema olulisust ei saa vähendada ristike kastis, mis näitab kas gümnaasiumi või tankla olemasolu alevikus. Ei tee need tõmbekeskust rohkem või vähem tõmbavaks, gümnaasiumihariduse andmise kohustus pole seaduse kohaselt kohaliku omavalitsuse õlgadel. Eriti fantaasiavaene on teha järeldusi saadud (manipuleeritud ning seega juba sissekodeeritud veaga) statistilisest järjekorrast ja hakata selle alusel likvideerima valdu ainult seetõttu, et inimene käib tööl või koolis naaberomavalitsuses. Las ta käib, mis selles valesti on. Me ei ela ju Põhja-Koreas ega pole ka tagasi nõukaajas, kus mingil ajaetapil oldi oblasti piires sunnismaised ja sunnitud oma asju ajama vaid ühes „toimepiirkonnas“, kus üks „tõmbekeskus“.
Raasiku vallal on selgelt olemas oma tõmbekeskused. Raasiku vald on stabiilse rahvaarvuga vald juba aastaid ja saab ka oma tegemistega hakkama üle keskmise ning see, et kellegi kinnisideena mingite subjektiivselt tekkinud kriteeriumite alusel ei olda ühes või teises pingereas eesotsas, ei tähenda, et kellelgi teisel peale Raasiku valla rahva oleks õigus teha otsust valla jagamiseks ja jaotamiseks.
Et seista vastu ilma teadusliku aluseta tekkinud tõmblemistele, mida püütakse serveerida haldusreformina, kuid mille ainsaks eesmärgiks tundub olevat saada enda nime taha ajaloos märge „tema tegi ära“, tuleb inimestel endale see jabur olukord aegsasti teadvustada ja koonduda selliste tegevuste vastu. Parim viis selleks on määratleda enda kodu ka elukohana rahvastikuregistris ja igati aidata näidata oma koduvalla elujõulisust. Funktsionäärid tulevad ja lähevad, kogukond oma ajalooliselt tekkinud ja traditsioone kandvate keskustega jääb.
