Üldp­la­nee­ring kui õle­kõrs

Jaan Velst­röm

Kuu­sa­lu val­las on üldp­la­nee­rin­gu me­net­le­mi­ne jõud­nud ak­tiiv­ses­se etap­pi. Meel­div või­ma­lus osa­le­da esialg­se nä­ge­mu­se aru­te­lu­del on meel­de tu­le­ta­nud rea prob­lee­me ja mu­re­sid, mil­lest suu­re­mal osal on üp­ris va­na aja­lu­gu.

On tõ­sia­si, et Kuu­sa­lu val­la hal­la­ta­vast ter­ri­too­riu­mist moo­dus­tab 1/3 La­he­maa rah­vus­park. Kait­sea­la­le jääb 38 kü­la, st. 59 protsenti val­la kü­la­de ül­dar­vust.

La­he­maa rah­vus­park loo­di aas­tal 1971, mil oli sü­gav nõu­ko­gu­de aeg. Kõik käis na­gu tol­lal ik­ka – par­tei ot­sus­tas ja rah­vas võt­tis tead­mi­seks. Nen­de ini­mes­te nõu­so­le­kut, kel­le elu­kor­ral­du­se­le seo­ses kait­sea­la­ga pii­ran­gud sä­tes­ta­ti, ei kü­si­tud. Ini­me­sed olid sel­le­ga har­ju­nud – pii­rit­soo­ni tu­li si­se­ne­da na­gu „rii­ki rii­gis“, me­re­le saa­mi­seks iga­kord­selt lu­ba kü­si­da ja õn­ne tä­na­da, kui sõ­ja­väeo­sa kõr­valt ela­mast üld­se ära ei ae­tud. Asi siis veel mõ­ned reeg­lid väl­ja kan­na­ta­da.

Vars­ti sel­gus küll, et iga­päe­va­se ma­jan­dus­te­ge­vu­se, eri­ti aga ehi­ta­mi­se­ga oli kü­las kee­ru­li­seks läi­nud. Pii­ran­guid ei kom­pen­see­ri­tud mil­le­ga­gi. Mis siis ik­ka, kü­la­des ol­di kit­sas­te olu­de­ga hak­ka­ma saa­dud, saa­di ka edas­pi­di. Mõ­nin­gaid eran­deid aeg-ajalt lu­ba­ti, peaas­ja­li­kult väl­jas­poolt La­he­maad tu­li­ja­te­le.

La­he­maa rah­vus­park oli na­gu nõu­ko­gu­deaeg­ne kait­sea­la ik­ka – pal­ju ki­sa ja vä­hem vil­la. Üks oli aga erand­lik – sõ­na „rah­vus“ ka­su­ta­mi­ne. See tõm­bas eest­la­si mag­ne­ti­na. Pal­jud rah­vus­li­kult mee­les­ta­tud ini­me­sed proo­vi­sid an­da oma pa­nust, et kõi­ke pa­re­mas suu­nas eda­si aren­da­da. Rik­ka­li­kult oli en­tu­sias­mi ja mui­du­gi ka pet­tu­mu­si. Nõu­ko­gu­de kord ja par­tei suu­nav kä­si ei ka­du­nud ku­hu­gi. Sõ­na „rah­vus” võ­lu­jõud sa­mu­ti mit­te. See kes­tab tä­na­se­ni, La­he­maa rah­vus­park on oman­da­nud see­tõt­tu tea­tud pü­ha­lik­ku­se oreoo­li.

Elus on pa­ra­ku kõik liht­sam, kui jul­ge­tak­se en­da­le tun­nis­ta­da. Soov mi­da­gi ära te­ha lõ­peb pa­ha­tih­ti tõ­de­mu­se­ga, et väl­ja tu­li na­gu ala­ti. Põh­jus pei­tub peaas­ja­li­kult sel­les, et ei osa­ta või ei ta­he­ta ar­ves­ta­da te­ge­li­ke või­ma­lus­te ning ühis­kond­li­ke suun­du­mus­te­ga.

La­he­maa rah­vus­par­gis väl­jen­dub see en­dis­te kul­tuur­maas­ti­ke ka­du­mi­ses ja met­sas­tu­mi­ses, kü­la­de pü­sie­la­ni­ke jät­ku­vas vä­he­ne­mi­ses, asus­tus­-struk­tuu­ri ja rah­va­kul­tuu­ri mu­sea­li­see­ri­mi­ses, tu­ris­mi var­ja­tud ee­lis­ta­mi­ses ko­gu­kon­na muu­de­le va­ja­dus­te­le, kait­se-ees­mär­ki­de il­lu­soor­su­ses.

Prae­gu­ne La­he­maa rah­vus­park ei peaks ole­mus­li­kus mõt­tes jät­ka­ma nõu­ko­gu­deaeg­seid tra­dit­sioo­ne. Loo­dus­kait­ses näh­ti ja nä­hak­se kah­juks ka prae­gu vaid loo­dus­li­ke prot­ses­si­de kait­set. Teis­te sõ­na­de­ga ei osa­ta te­ha muud, kui kee­la­ta. Ta­ga­jär­jeks on näi­teks ha­le­nal­ja­kas si­tuat­sioon, kus ran­na­kü­la kes­ke­le on en­di­se­le ro­hu­maa­le kas­va­nud mets ja se­da enam muu­ta ei saa. Jutt, et maa­ka­su­tu­se taas­ta­mi­ne on te­re­tul­nud, ei kan­na­ta krii­ti­kat. Mets on kait­sea­lal pü­ha leh­ma staa­tu­ses, kas­va­gu ta mil­li­ne ja kus ta­hes.

Kah­juks ei ole Ees­tis suu­de­tud üm­ber mõ­tes­ta­da loo­dus­kait­se si­su­list kül­ge. Loo­dus­kait­se saab jät­ku­suut­li­kult toi­mi­da üks­nes koos­töös ko­ha­peal ela­va­te ning te­gut­se­va­te ini­mes­te­ga. Ini­me­ne on loo­du­se osa, mit­te sel­lest väl­jas­pool aset­sev „te­gur“.

Ran­na­kü­la­des oli veel La­he­maa rah­vus­par­gi al­gu­saas­ta­tel põ­hi­li­seks te­ge­vu­sa­la ka­la­püük, si­du­des ko­gu­kon­da ja mõ­ju­ta­des kü­la­de il­met. Prae­gu­seks on see möö­da­nik, ini­me­sed töö­ta­vad muu­des vald­kon­da­des, kü­la­de il­me on hoo­pis tei­seks muu­tu­nud. Unis­ta­da, et kõik ta­ga­si pöör­dub, on pa­ra­ku loo­tu­se­tu.

Meie lin­nas­tu­va ühis­kon­na tin­gi­mus­tes on kü­la­de elus­hoid­mi­seks va­ja ini­me­si, kes seal aas­ta­ring­selt elak­sid. Kü­lad va­ja­vad aren­gu­ruu­mi, et oleks uu­si noo­ri tu­li­jaid, see väl­diks kü­la­de väl­ja­su­re­mist.

Loo­mu­li­kult on kü­la­de aren­gul min­gi piir, sel­le sea­vad ju­ba loo­dus­li­kud tin­gi­mu­sed, kuid kü­la­de pii­ran­gu­te­ga „kot­ti tõm­ba­mi­ne“ ei ole vas­tu­võe­tav.
Sel­le eest, et kü­lad toi­mik­sid, hoo­lit­se­vad ko­gu­kon­nad ise. Kui va­rem olid kok­ku­hoid­mi­se alu­seks ees­kätt ma­jan­dus­li­kud si­de­med, siis edas­pi­di saab sel­leks ol­la ilm­selt kul­tuu­ri­li­ne üh­te­kuu­lu­vus.

Val­la üldp­la­nee­ring on prae­gu õle­kõrs, mil­lest kü­lad saa­vad kin­ni hoi­da.
Ees­tis on kum­ma­li­sel kom­bel har­ju­tud, et riik keh­tes­tab pii­ran­gud, aga kok­ku lep­pi­ma ja sel­le eest maks­ma ei pea. Loo­dus­kait­se on ül­dis­tes hu­vi­des ja kui ta­he­tak­se lä­bi rää­ki­da, siis pa­lun.

Üht­la­si tu­leb mak­su­maks­ja ra­ha­kott laua­le pan­na. Meil soo­vi­tak­se Brüs­se­lis kait­sea­lus­te maa­de prot­sen­dist et­te kan­da, jät­tes tar­gu li­sa­ma­ta, et see on saa­vu­ta­tud eba­de­mok­raat­li­kul teel. Ta­su­ta lõu­naid ei ole tea­du­pä­rast ole­mas. Ees­ti on nii väi­ke, et võiks ter­ve­nis­ti üks rah­vus­park ol­la, kü­si­mus on ai­nult, kes sel­le kin­ni mak­sab.

Mee­nu­tan, et kesk­kon­na­mi­nis­tee­rium väl­tis jär­je­kind­lalt La­he­maa rah­vus­par­gi kait­se-ees­kir­ja eel­nõu me­net­le­mi­sel piir­kon­na sot­siaal-ma­jan­dus­li­ku ana­lüü­si kor­ral­da­mist.

Siht­kait­se­vöön­dit on Ju­min­da pool­saa­rel mär­ga­ta­valt laien­da­tud, mõ­ju ana­lüüs puu­dub.

Ran­na­kü­lad on üht­la­si Na­tu­ra alad. Kui­das saab lii­gi­kait­se toi­mu­da ke­set in­ten­siiv­se maa­ka­su­tu­se piir­kon­da?
Kait­se-ees­kir­ja ning kait­se­kor­ral­dus­ka­va soo­vi­tus­te koos­ta­mi­sel on kü­la­de osas alu­seks võe­tud „La­he­maa rah­vus­par­gi kü­la­de ar­hi­tek­tuu­ri ja asus­tusst­ruk­tuu­ri ana­lüüs”, mis on si­sult poo­lik ja ilu­kir­jan­dus­lik, jä­rel­dus­telt aga ten­dents­lik. Puu­dus­te­le on kor­du­valt kesk­kon­naa­me­ti tä­he­le­pa­nu ju­hi­tud, kuid sel­le­gi­poo­lest kir­ju­ta­ti need sei­su­ko­had kait­se­kor­ral­dus­ka­vas­se. Nüüd üri­ta­tak­se kesk­kon­naa­me­ti poolt sa­mad pii­ran­gud Kuu­sa­lu val­la üldp­la­nee­rin­gus­se li­sa­da, et muu­ta nad soo­vi­tus­li­kest ko­hus­tus­li­keks.

Te­kib kü­si­mus, mil­li­ne seos on loo­dus­kait­sel ja ar­hi­tek­tuu­ril? Kesk­kon­na­kait­se­li­si nõu­deid tu­leb ehi­ta­mi­sel na­gu­nii jär­gi­da, aga kesk­kon­naa­met ta­hab en­nast ase­ta­da ka dik­tee­ri­va ar­hi­tek­ti rol­li (kin­ni mak­sab pii­ran­gud ko­da­nik).

Kesk­kon­naa­me­ti poolt vaa­da­tak­se üm­ber kord ju­ba keh­tes­ta­tud de­tailp­la­nee­rin­guid, põh­jen­du­seks uue­ne­nud kait­se-ees­kir­ja tin­gi­mu­sed.
Kui­das siis eda­si? Rii­gil oleks liht­sam Gor­dio­ni sõlm lä­bi raiu­da ja näi­teks La­he­maa rah­vus­par­gi kü­lad kait­sea­last väl­ja ar­va­ta. Kü­la­de il­me pä­rast po­le va­ja mu­ret­se­da, põ­hi­mõt­ted suu­da­vad kü­lad val­la­ga ise kok­ku lep­pi­da. Loo­du­se kait­set ei rii­vaks see min­gil­gi mää­ral.