Üks tont käib metsas ringi

878

kalev
KAREL RÜÜTLI, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Üks tont käib metsas ringi ning külvab paanikat ja segadust. Rahvafolkloorist teame, et kuri  karu või tige hunt käis lapsi ja naisi hirmutamas ning kariloomi kimbutamas. Tondi tänapäevaseks vasteks on saanud ülbe Reformierakond koos politiseeritud keskkonnaministeeriumiga, kes on asunud jahimehi kimbutama.

Jahimeeste kimbutamise all pean ma silmas keskkonnaministeeriumi tagahoovis valminud uut jahiseadust, mis võtab jahimeestelt igasuguse võimaluse oma seisukohti kaitsta.

Olen nõus, et muutuvas ajas vajavad seadused kaas­ajastamist. Samuti olen harjunud pidama kaasamist ja diskussiooni seaduste, poliitikate ja arengukavade väljatöötamise elementaarseks osaks. Kategooriliselt olen aga vastu Reformierakonna suhtumisele, et kellel võim, sellel õigus ja need, kes ei ole meie poolt, on meie vaenlased. Elu on näidanud, et Reformierakonna tõemonopolis kahtlejaid võib tabada karistus. Nimelt peatas Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu ajakirja Jahimees rahastamise, kuna väljaanne kritiseeris keskkonnaministeeriumis valminud jahinduse seaduseelnõu.

Keskkonnaministeeriumi väite, et uus jahiseadus ehitati kirikuna keset küla, lükkab ümber  tõsiasi, et eelnõu kirjutamine usaldati vaid ministeeriumi karjääriametnike kätte ja kõrvale lükati kõik nimekad spetsialistid.

Ses virr-varris on agarad poliitikud unustanud kõige peamise,  jahinduse eesmärgi. Juba esimese eestikeelse „Jahinduse käsiraamatu“ autor, diplomeeritud metsateadlane Franz Reidolf  tõdes: „Kuid nüüd, kus kõigis kultuurriikides on ajakohase metsa- ja põllumajanduse tõttu ulukite elutingimused tunduvalt halvenenud, võimaldab rahuldavate tagajärgedega jahti pidada ainult sel jahimehel, kes kannab talle kuuluvail jahimail elutsevate ulukite eest vajalist hoolt ja teostab kaitset, sest praegustes oludes ei saa ulukid enam ilma jahimehe avitava käeta edukalt sigida ega areneda. Neil asjaoludel on nüüdisaja teadliku jahimehe tähtsaimaks ja õilsaimaks ülesandeks või kohustuseks jahiloomade-lindude eest hoolitsemine.“

Eesti jahindus arenes siiani päris normaalses rütmis – nii riik kui ka jahimehed kandsid hoolt tulevaste põlvede eest, säilitades ja arendades ulukipopulatsioone. Uus jahiseaduse eelnõu seab paraku esiplaanile maaomanike erahuvid, kellest suurem enamus ei ole jahindusega kokku puutunud.
Tõsise probleemi ette satume ka siis, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud (RMK, metsa- ja kinnisvarafirmad) ja väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise ära keelata.

Senini on ulukeid peetud peremehetuks varaks ning jahipidamise reeglid on olnud kooskõlas  avalike huvidega. Reformierakond tahab aga kehtestada uue jahirendi, mis muudab jahipidamise vaid jõukate härrade eralõbuks ja jätab suure tõenäosusega koju ligi pooled tänasest 16 000 jahimehest.

Kas keskkonnaministeerium tõesti soovib oma räige reformikavaga hävitada pikkade traditsioonide ja kõrge kultuuriga jahinduse? Riik peaks ju olema lepitaja ja lahenduste otsija, mitte probleemide looja. Asjale saab pidurit tõmmata – selleks peavad kõik osapooled  rahumeelselt maha istuma, näitama üles head tahet ja kokku leppima.