Tänu­võlg ema­kee­le­le ja arm­sa­te­le ema­kee­le õpe­ta­ja­te­le

Sel­lest võ­last mõt­le­sin kee­le­pa­ran­da­ja Eduard Ah­ren­si mä­les­tus­mär­gi ava­mi­sel Kuu­sa­lu ki­ri­kuaias rää­ki­da, sest pal­ve sõ­na võt­ta oli Lau­rent­siu­se selt­si juhi kut­se­kaar­dil kir­ja­s ja mis võiks olla veel ilu­sam, kui rää­ki­da kee­le imest, mil­le­ga me maail­ma tun­ne­ta­mist alus­ta­me. Pa­ra­ku jäi mu sõ­na­võtt ehk pin­ge­li­se aja­ka­va tõt­tu ära?
 Nüüd tä­nu­võ­last isik­li­ku­le ko­ge­mu­se­le toe­tu­des. Kir­ja­nik Aa­du Hin­di 70. sün­ni­päe­va auks trü­ki­ti kir­ja­ni­ku soo­vil pi­du­li­ku trü­ki­se­na mõ­ne­sa­jas ek­semp­la­ris ju­ba esi­me­sel ees­ti ajal il­mu­nud laast „Si­na Kuu ja Ema“.
 Ühe juu­be­lit­rü­ki­se­ga tä­na­ti siin­kir­ju­ta­ja väi­kest kir­ja­tööd. Uh­ke tun­ne, ime­to­re ele­vus, ent tõe­li­ne nar­koo­ti­li­ne ära­ole­mi­ne ta­bas ko­dus au­ta­su lu­ge­ma asu­des. Se­da on loe­tud üks­tei­se­le ja pa­ri­ma­te sõp­ra­de rin­gis küün­la­val­gel hää­le­ga et­te ning ik­ka ja jäl­le on tun­da kee­le­var­jun­di­te ime­list maa­giat ja sõ­nas loo­dud maa­li­de ai­nu­kord­set ela­must.
 Kir­ja­ni­ku 75. sün­ni­päe­val Kir­ja­ni­ke Lii­du saa­lis vii­bi­sin kut­su­tud kü­la­li­se­na, oli au kir­ja­ni­ku­ga va­he­tult su­hel­da, rää­ki­da ta kir­ja­töö va­pus­ta­vast mõ­just. Kir­ja­ni­ku sil­mis olid tä­nu­pi­sa­rad, ta lau­sus, et pi­ka­le tund­ma­tu­le tee­le asu­des on toeks tead­mi­ne ees­ti kee­le headte­ge­vast või­mest.
 1987. aas­tal pi­din kol­me­nä­da­la­sel üle­lii­du­li­sel dra­ma­tur­gia se­mi­na­ril ai­nu­ke­se eest­la­se­na Ees­tit esin­da­ma, kaa­sas eel­mi­sel aas­tal näi­den­di­võist­lu­se võit­nud näi­den­di pro­fes­sio­naal­ne ve­nekeel­ne tõl­ge. Ega ma ise eri­li­ne ve­nekee­lne mees po­le ja esi­me­sel õh­tul Du­bul­tis luk­sus­li­kus loo­min­gu­li­ses ma­jas tund­sin end üs­na rä­ba­lalt – pa­ne või mi­ne­ma… Järs­ku mär­ka­sin suu­re kü­la­lis­te­toa ühel soh­val ees­ti­keel­se Loo­min­gu värs­ket numb­rit, mil­le, na­gu hil­jem sel­gus, oli sin­na jät­nud hom­mi­kul ko­ju sõit­nud kir­ja­nik Jü­ri Tuu­lik. Oli jäl­le sel­li­ne mee­leo­lu ja ene­se­tun­de tõu­su laks, kuis ees­ti keel mul­le te­re- ja toe­käe ula­tas. Nap­sa­sin Loo­min­gu kät­te, vii­sin oma tup­pa ja pä­rast se­da läks kõik hoo­pis pa­re­maks, sest toas oli toe­ta­ja ole­mas.
 Kui se­mi­na­ri käi­gus mi­nu tööd just kee­le­li­selt esi­le too­di, olin kõr­vust ja sa­bast tõs­te­tud, aga nu­pu­ta­sin, kui­das ve­ne kee­les nüüd ees­ti kee­le hu­vi­ta­vus võiks esi­le tõus­ta. Kül­lap oli te­ge­mist hea tõl­ke­ga.
 Tä­nu ees­ti kee­le­le sain aja­kir­jas Kul­tuur ja Elu Ees­ti taa­s­i­se­seis­vu­mi­se aas­ta­te va­hel­dus­rik­ka ko­ge­mu­se ja ­pal­ju võr­ra­tult hu­vi­ta­vaid ini­me­si tund­ma, mi­da saab elu lõ­pu­ni mee­nu­ta­da.
 Eel­pool kir­jel­da­tud ela­mu­sed ol­nuk­sid il­ma ilu­sa ees­ti kee­le­ta ja arm­sa­te ema­kee­le õpe­ta­ja­te­ta ole­ma­ta. Nei­le tä­nuks peaks tõe­li­selt üle­va au­sam­ba püs­ti­ta­ma, mil­le al­ga­tu­seks Eduard Ah­ren­si mä­les­tus­märk kind­las­ti pas­lik on.
 Veel soo­vi­nuks ma hää­de­le kok­ku­tul­nu­te­le lõ­pe­tu­seks et­te kan­da ees­ti kee­le liht­su­se ja vai­mu­sü­ga­vu­se imet­lu­seks Ju­han Lii­vi lü­hi­ke­se luu­le­tu­se.
PS Sõ­na osav val­da­mi­ne võib rii­gi ja rah­va ka hä­vin­gus­se viia – hoia­tav näi­de on noor­te „tar­ka­de“ tar­ku­sest me lau­lu­pi­du­de tra­dit­sioo­ni­le in­tel­lek­tuaal­su­se loo­ri­ga kae­tud sõ­na­de solk kae­la uha­da.