Eelarve riigikogule esitamine on igal aastal tähtsündmus, kuna mõjutab otseselt Eesti elu, enamike inimeste käekäiku ja toimetulekut. Ootasin südame põksudes 2010. aasta eelarvekava avalikustamist, tundes endise ministrina erilist huvi sisejulgeoleku rahastamise vastu.
Mulle vaatasid otsa jahmatavad numbrid. Nimelt tahab valitsus tuleval aastal vähendada politsei- ja piirivalveameti personalikulusid 13,7 protsenti ja tõmmata päästeameti töötajate palgafondilt maha 10,8 protsenti. See tähendab, et jaanuaris alustaval ühendametil on võrreldes tänavusega 217 miljonit krooni vähem. Päästjate palgaraha kahaneb 61,2 miljonit krooni.
Tegu on uskumatult ülekohtuse kärpega ajal, mil kuritegevus näitab selget kasvutendentsi. Majandussurutise tõttu on suurenenud nii varguste kui röövimiste arv, saanud taas hoo sisse salakaubandus. Segastes ja keerulistes oludes kipub pead tõstma ka igat liiki valgekraeline kuritegevus, millega võitlus on eriti keeruline ja ressursse nõudev.
Suvine politseikulutuste piiramine ja patrullide vähendamine viiendiku võrra on end juba valusalt kätte maksnud – viimastel kuudel on hakanud kasvama liiklusõnnetustes hukkunud ja vigastatud inimeste arv. Ministriametis oli minu prioriteediks liiklus- ja tulesurmade vähendamine ning kõigi Eesti elanike turvalisuse parandamine. Nüüd kipuvad toonased pingutused tühja jooksma. On arusaamatu, miks Reformierakond ning IRL on seadnud üldise ebastabiilsuse ajal eesliinile nii tundliku valdkonna. See eelarvepoliitiline valik on mäng inimeludega. Kui Eesti tahab olla tõsiseltvõetav riik, peab ta suutma oma inimesi kaitsta hoolimata rahanappusest.
Juba praegu sõidavad päästekomandod põlenguid kustutama vajaliku 5-6 asemel 3-4 mehega ning politsei ei suuda reageerida kõigile avaliku korra rikkumistele. Kõige kaitsetumad on maapiirkondade elanikud.
Kui riigikogu peaks valitsuskoalitsiooni pakutud siseministeeriumi kärpekava heaks kiitma, toob see paratamatult kaasa koondamislaine politseinike, piirivalvurite ja päästjate ridades. Sel juhul kahaneb nende reageerimiskiirus veelgi. Inimestel pole siis põhjust tulevikus süüdistada politseid, kui rohkem kuritegusid jääb avastamata, ega kiruda päästjaid, kes õigeks ajaks kohale ei jõua. Sama lubamatu on piirivalve koosseisude vähendamine. Nii võib Eesti minna vastuollu Schengeni põhimõtetega, mis omakorda ohustab meie inimeste vaba liikumist Euroopas.
Pean täiesti mõeldamatuks järjekordset palgakärbet. Paljud päästjad peavad niigi leppima 8000-9000-kroonise töötasuga ja ka reapolitseinikel pole lihtne praeguse palgataseme juures peresid toita. Samas tunnistab isegi riigieelarve seletuskiri, et majanduslanguse tõttu ei ole enam lootust rahale, millega kohalikud omavalitsused ergutasid politseinikke ja abipolitseinikke.
Tean, et tuhanded inimesed on mures oma tuleviku pärast. Teadmatuses elavad ka nende perekonnad. Kutsun riigikogu saadikuid parlamendis toimuvate eelarvevaidluste käigus leidma sisejulgeolekule lisaraha. Vaid motiveeritud, palgaalandamistest ja koondamishirmust räsimata töötajad suudavad tõhusalt kuritegevust ohjata, inimelusid ja rahva vara kaitsta ning päästa.
