Rah­va­ma­ja kui rah­va ma­ja

Voo­se rah­va­ma­ja juu­be­li­peol kõ­la­sid Vir­ve Osi­la luu­le­read: „Ku­ni veel kes­tab kü­la­kul­tuur, se­ni väi­ke­se rah­va vaim pü­sib suur.“ Val­la­va­nem mär­kis, et rah­va oma kä­te­ga ehi­ta­tud ma­jal on eri­li­sem hõng, kui liht­salt rah­va­ma­jal.

En­di­ne kü­la­va­nem mee­nu­tas, et taa­si­se­seis­vu­nud Ees­tis või­nuks ma­ja saa­tus ol­la kurb, sest oli neid, kes ar­va­sid, et tol­lal vaid li­ha­müü­gi­punk­ti­na ka­su­tu­sel ol­nud hoo­ne tu­leb ma­ha müüa. Ta on tä­nu­lik too­na­se­le val­la­ju­hi­le, kes se­da sei­su­ko­ha ei ja­ga­nud, vaid kin­ni­ta­nud, et kõi­ke saab, kui vä­ga tah­ta. Voo­se rah­vas tah­tis – rah­va­ma­ja­le lei­ti juht, kes on üle 20 aas­ta val­la- ja pro­jek­ti­ra­ha toel oma rah­va ma­ja hoid­nud ja aren­da­nud.