HELJO PIKHOF, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, sotsiaaldemokraat
Paljudel peredel on praegu raske, eriti lastega peredel. Omakorda on kõige suuremas kitsikuses üksikvanemaga pered, iseäranis veel siis, kui pere ainus leivateenija on kaotanud töö või/ja kui teine lapsevanem viilib kõrvale kohustusest maksta oma lapsele elatisraha.
Eestis elab suhtelises vaesuses enam kui 42 000 last, ligi 40 protsenti neist sirgub ühe vanemaga peredes. Üksi last kasvatav vanem on üldjuhul ema. Eurostati andmetel ulatus mõni aeg tagasi Eesti naiste ja meeste palgalõhe tervelt 30 protsendini.
See on esmapõhjus, miks üksikvanema peres esineb kõige rohkem töist vaesust: tragi ema võib küll rabeleda kui orav rattas töö, lasteaia-kooli ning kodu vahet, kuid pere toimetulek ei küündi vaesuspiirist ülespoole.
Töise teenistuse kõrval mängivad selliste perede toimetulekus olulist rolli riigi ja omavalitsuse rahalised toetused, tasuta lasteteenused ja teise vanema makstav elatisraha.
Ühe vanemaga pered peavad sageli leppima kehvemate elamistingimustega. Samuti on nad rohkem kimpus igakuiste kommunaalmaksete tasumisega.
Sotsiaaldemokraadid on teinud algatuse maksta täiendavat 450-kroonist lapsetoetust lastele, kelle töötu(d) vanem(ad) ei saa riiklikku hüvitist ega abiraha, ning lõpetada riikliku lastetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetusest.
Üksikvanema lapse toetus on püsinud muutumatuna juba 2000. aastast peale. Seda makstakse lapsetoetuse kahekordses määras ehk 300 krooni kuus neile lastele, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluste alusel. See abi aga ei puuduta peresid, kus vanemad on näiteks lahku läinud.
Üksikvanema lapse toetuse tõstmiseks on võimalik raha leida kas või riikliku peretoetuste paketi enda seest. Täna kulub vanemahüvitistele rohkem raha kui kõigile teistele toetustele kokku. Seega on toetusraha koondunud valdavalt lapse sünnile ja väikelapseeale. Ometi teame, et lapse sirgudes suurenevad ka hädavajalikud väljaminekud.
Teiseks on meie vanemahüvitise lagi ülekohtuselt kõrge: kolmekordsele keskmisele palgale seatud ülempiir lubab kõige kõrgemapalgalistele maksta 35 316 krooni kuus ajal, kui suur hulk naisi peab leppima 4350 kroonise vanemapalgaga.
Kui langetada vanemahüvitise lagi kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordse peale, aitaks see tõsta üksikvanema lapse toetuse 1050 kroonile ehk lapsetoetuse seitsmekordse määrani.
Raske öelda, kui palju on meil aga neid lapsi, kelle vajadustest isad ei hooli.
Kui laps kasvab kehvades tingimustes suuresti just seetõttu, et tema isa on kadunud kui vits vette, siis ei ole see enam kahe inimese – ema ja isa – omavaheline asi.
Riigi toetusena võiks kõne alla tulla 1050 krooni kuus. Riik peaks ajutist elatisraha maksma võrdselt kõigile üksi last kasvatavatele vanematele. Seda seni kuni teine lapsevanem on vastutustundlikult käituma hakanud.
Võib öelda, et 1000 krooni kuus on sirguva noore tegelike vajaduste kõrval pisku. Kui aga riik ja omavalitsused leiaksid võimalusi toetada puudust kannatava lapse lasteaias käimist, huviharidust ja ühistranspordi kasutamist, oleks seda piskut juba rohkem. Sotsiaalpoliitika esmaülesanne ongi lähtuda laste ja noorte vajadustest. Seda tuleb teha juba täna, sest muidu meil homset ei olegi.