Aino Algma, Aegviidu elanik
Mõned mõtted seoses juubeliraamatuga „Aegviidu kultuuri- ja hariduselust 1917-2017“ .
„Kõiki isikuid, kellel on omapäraseid fotosid, muinasleide, matkamärkmeid, huvitavaid tähelepanekuid ning isiklike arvamusi Aegviidu tulevikus meie sisekosukohana, palume teatada Erni Virusiimile Aegviidus Kase t 6 Kaunistamise ja Korraldamise Selts.“
Nii pöördus eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel kohalik ajaloouurija Erni Virusiim rahva poole Aegviidus puhkamisvõimalusi tutvustavas reklaamis. 40 aastat hiljem andis ta oma kogu koos märkmetega Aegviidu koolile, lasi end „ära rääkida“. Sellest rääkis ta ajaloohuvilistele ise ja kahetses, et pole enam küsitud teemade kohta pilte näidata.
Kui Ajaleidjad 2009. aastal Aegviidu ajalugu uurisid, said need, kes kogu asukohta teadsid, suure üllatuse – kool ei ole Erni Virusiimi hinnalise kingituse eest tänanud, tunnustanud. Tema panusest pole räägitud! Ka juubeliraamatus pole sellest sõnagi.
1982. aastal olid Harju rajooni kodu-uurijad Aegviidu koolis. 16. novembri Harju Elu kirjutas siis: „Kolme aastaga on loodud sisukas ja arvukas (üle 700 nimetuse) ekspositsioon ja harulduste kogu.“
Aegviidu ajalooks on saanud Järvamaal Jäneda mõisa lähedal asunud Salu talu. Vastuseta on küsimus, kuidas sai võimalikuks, et lõhuti väärtuslik tervikvara, samas kui talu vastu tundis huvi Eesti Vabaõhumuuseum.
Ajani, kuni puutusin kokku Aegviidu kooliga, uskusin, et koolidirektor saab olla ainult selline nagu minu kooli ajal, nagu Andres Rõuk oli olnud Aegviidu koolis – tark, haritud, lugupeetud.
Palju „värsket õhku” tõid kooli uued õpetajad. 1980ndad aastad ei olnud Aegviidu koolil kõige helgemad.
Õpetajad, kes oma tööd südamega tegid, jäid tahapoole, esile trügis võim ja kurjus. Esimesse klassi tulijate lugemisoskust kontrolliti stopperiga, kes ettenähtud aega ei mahtunud, saadeti psühhiaatri juurde. Tempel mällu! Sel viisil võidi kustutada sära rõõmuga kooli tulnud laste silmist.
Miski ei viita sellele, et juubeliraamatus kooli suurimaks saavutuseks nimetatud ajaloonurgal oleks kunagi Aegviidu jaoks tähtsust olnud. Kooli suurim saavutus on vabanemine pikka aega kestnud kehvast mainest.
2001. aasta vallalehe artikkel andis põhjust uskuda, et uued tegijad hakkavad ajaloo uurimise, kogumise ja päris muuseumi loomisega tõsiselt tegelema, aga kõik jäi endiseks.
Nüüd ei pea kõik enam endiseks jääma! Aegviidu vajab muuseumit, kuhu saaks koha ka aastakümneid kogutud ja hoitud Aegviidu spordi lugu. Parim koht on selleks vanas depoohoones, mille renoveerimine vallal plaanis on.





