Millal katab arukas aednik taimi?

2596

HELVE VAARMANN

Viimane kevad näitas, et aias talvitusid need taimed paremini, eriti roosid, mis jäid aasta lõpul katmata. Viimased jõulud olid soojemad kui jaanipäev. Need usinad aednikud, kes matsid novembris taimed kattekuhilate alla, olid sunnitud need avama, taimed olid jäänud ummuksisse ja hallitasid liigniiskusest.
Ülepakutud katmine lämmatab taimed, meelitab ligi haigusi põhjustavaid seeni ja närilisi. Meie talve miinuskraadidesse enam-vähem sobivad taimed vajavad katmist lumeta ja väga külmadel talvepäevadel. Külmaõrnem osa on taimel juurestik, mille külmumise vältimiseks tuleb katta aiataimi lumeta külmadel päevadel. Piisava lumekatte korral ei pea selliseid trikke tegema.  Eriti ohtlik on teadmatusest sügisel antud lämmastikväetis, mis pika sooja sügisega on pannud taimed kasvama, nad ei hakka puhkeperioodiks valmistuma. Reeglina on üleväetatud taimed külmaõrnad. Valesti või ülekaetud taim on määratud tihti kindlale hukule. Katmata taimel seevastu on lume korral palju suuremad ellujäämisvõimalused.
Õige aeg on taimedele talvekatete sättimiseks kohe pärast püsivate öökülmade saabumist, kui maapind on mõne sentimeetri sügavuselt külmunud. Arukas aednik analüüsib, mille vastu hakkab taimi katma, kas külma, niiskuse, päikese või hoopis metsloomade eest.
KÜLMA eest peame taimi katma peamiselt iluaias. Kindlasti ei tohi ära unustada sel aastal istutatud taimi, eriti sügisel, kes pole veel korralikult jõudnud juurduda.
ROOSIAIAS on praegu õige aeg enne maa külmumist kuuseoksad püstiselt maasse torgata, et närilised ei tuleks okste koort närima. Oksad aitavad koheva lume kinni hoida. Kui püsivad öökülmad on saabunud, valada õrnematele sortidele ja hiljuti istutatud taimedele peale kuiv mulla või turbakuhik. Roosipõõsastel tuleb jälgida, et pookimiskoht oleks kaetud. Kui pole roosid veel lehtedest puhastatud, siis nüüd on viimane aeg, neile võivad talvel tekkida seenhaiguste kolded. Noored rohtsed puitumata võrsed lõigata terves ulatuses välja.
Kõik SUUREÕIELISED ELULÕNGAD vajavad meie kliimas talvekatet. Enne katmist lõigatakse nad tagasi teise pungapaari peale. Seenhaiguste vältimiseks puhastada põõsa alune lehtedest ja haigetest vartest. Kasulik on tüügas üle raputada lehtpuutuhaga, mis tõrjub seeneoste levikut. Põõsa suurendamiseks võib pikemaks jäetud varred maha painutada ja vajadusel kinnitada mulda. Võimalusel katta tüükad mulla või turbaga. Ohtlikumaks külmakahjustuseks võib saada jäätunud, seisev liigvesi. Oluline on hoida kate kuivana, milleks sobib kasutada katuseplaate, tõrvapappe jne.  Mitte kasutada katteks kilet, mis ei lase õhku läbi
VÄIKESEÕIELISED ELULÕNGAD ei vaja tagasi lõikamist ega kinni katmist. Välja arvatud noored taimed, need tuleb katta esimestel aastatel pärast istutamist. Ei tohiks tähelepanuta jätta ka sügisel istutatud PÜSILILLI. Eriti väärtuslikud ja külmaõrnad sordid, näiteks uued pojengisordid tuleb katta mõnesentimeetrise turbakihiga.  Lillepeenraid saab katta mahalangenud puulehtedega, neid lisatakse taimede vahele patsutades. Eriti head on tammelehed, sest ei komposteeru ühe talvega.
LIIGNIISKUSE eest vajavad kaitsmist leviisiad, lavendlid, niiskuspõlglikud kõrrelised. Ümbrus katta liiva või kruusaga, mis on sõmerad materjalid ja vesi voolab läbi. Katust sooviksid pea kohale lõunamaalt pärit niiskus-ja külmatundlikud tääkliiliad ja karuspalmid.
METSLOOMADE peletamiseks on peale pritsitavaid vahendeid, aga pärast iga tugevamat lume ja vihmasadu tuleb protseduuri uuesti korrata. Puutüvede ümber pandud spiraalsetest plastist kaitsetest või kuuseokstest on rohkem kasu, need hoiavad närilisi eemal, kaitsevad külmalõhede eest. Kattematerjale valides tuleb meeles pidada, et õhk peab pääsema liikuma ja katte all ei tohi taim omakorda üle kuumeneda, sest see tekitab tüvepõletikku.
KEVADISE PÄIKESE EEST vajavad kaitset igihaljad põõsad (pukspuud, mahhooniad, rododendronid), vormi okaspuud ja keravormid. Suuremate isenditele läheb katteks vaja püstkojalaadseid keppidest moodustatud ehitisi, millele on hiljem hea varjutuskangaid kerida. Kepid asetada paika enne maa külmumist. Kevadtalvel tuleb tuua välja varjutuskangad, kui päike aktiveerub, aga maa on veel külmunud. Kõik püramiidse ja keraja võraga okaspuud tuleb pehme paelaga kinni siduda, et hiljem lume raskuse all oksad pooleks ei murduks ja oma vormi ei kaotaks.
Varjutamist vajavad need igihaljad taimed, kelle kasvukohale kipub paistma varakevadist päikest. Siin peavad tähelepanu saama igihaljad rodod ja okaspuud, näiteks ka pukspuud, pohlad, mahooniad ning püsikutest ibeerised, madalad leeklilled, tarnad jne.