Miks kee­le­kümb­lus ei toi­mi

Kui ma oma koo­li­teed alus­ta­sin, oli Keh­ra koo­lis või­ma­lus oman­da­da ha­ri­dust nii ees­ti kui ka ve­ne kee­les. See oli koo­li tu­gev külg. Aas­tal 2005 lii­tus Keh­ra kool kee­le­kümb­lu­se prog­ram­mi­ga. Ees­märk oli isee­ne­sest vä­ga õi­ge – muust rah­vu­sest õpi­las­te ees­ti kee­le os­ku­se pa­ran­da­mi­ne, sa­mas või­ma­lus säi­li­ta­da oma rah­vus­li­ku iden­ti­tee­ti. Kuid pä­ri­se­lus on kee­le­kümb­lu­sel pal­ju puu­du­si.

Tol ajal, kui mi­na Keh­ras õp­pi­sin, oli igal klas­sil või­ma­lus va­li­da, kas soo­vib kee­le­kümb­lust või mit­te. Mi­nu klas­si lap­se­va­ne­ma­test osa oli kee­le­kümb­lu­se poolt, osa vas­tu. Ku­na kon­sen­sust ei saa­vu­ta­tud, pan­di kõik fak­ti et­te, et prog­ramm viiak­se el­lu. Meie klas­sil oli nii­ni­me­ta­tud hi­li­ne kee­le­kümb­lus, mis tä­hen­das, et osa ai­neid tu­li ko­he il­ma et­te­val­mis­tu­se­ta ha­ka­ta õp­pi­ma ees­ti kee­les. See lõi õp­pi­mi­sel eba­võrd­sed tin­gi­mu­sed võr­rel­des nen­de koo­li­de­ga, kus kee­le­kümb­lust ei ole.

Prob­leem ei ole ai­nult sel­les, et osa­del õpi­las­tel või­vad kee­le­bar­jää­ri tõt­tu tek­ki­da ras­ku­sed tead­mis­te oman­da­mi­se­ga, vaid ka ai­ne õp­pe­ka­va kva­li­tee­dis. Mi­na pi­din ees­ti kee­les õp­pi­ma loo­dus­tea­dust ja ini­me­seõ­pe­tust. Mõ­le­mas tu­li täi­ta töö­leh­ti. Neid ko­gu­ti map­pi, kui kõik le­hed olid ole­mas, olid tub­li. Ma ei üt­leks, et mi­nu ees­ti kee­le os­kus sel­lest kui­da­gi pa­ra­nes, pal­ju roh­kem tead­mi­si sain ees­ti kee­le tun­di­des. Mõ­ned ka­su­li­kud tee­mad nen­des ai­ne­tes küll olid, näi­teks klii­ma ja jääa­ja­ga seon­duv, kuid suu­res osas oli te­gu mõt­te­tu­te as­ja­de­ga. Näi­teks üle­san­ded, kus õpi­la­sed pi­did ot­si­ma oma­dus­sõ­nu juur­vil­ja­de­le, teks­tio­sa­de tõl­ki­mi­ne, lau­lud, luu­le­tu­sed – ühe­sõ­na­ga see, mil­lel oli loo­dus- või ini­me­seõ­pe­tu­se­ga vä­he pist­mist ning mil­le­ga oleks loo­gi­li­sem te­ge­le­da ees­ti kee­le tun­di­des. Kui läk­sin Keh­ra koo­list Tal­lin­nas­se 7. klas­si, olid mu tead­mi­sed loo­dus- ja ini­me­seõ­pe­tu­ses võr­rel­des pea­lin­na õpi­las­te­ga puu­du­li­kud. Ees­ti kee­le õpe­ta­mi­ne ve­ne koo­li­des on de­li­kaat­ne tee­ma, kuid oma ko­ge­mu­se põh­jal kin­ni­tan – mul­le ja mi­nu klass­kaas­las­te­le pii­sas sel­lest, et meie ees­ti kee­le õpe­ta­jad olid kee­le kand­jad ning hu­vi­ta­tud oma ai­nest ja tead­mis­te ja­ga­mi­sest.

Kee­le­kümb­lu­se suur puu­dus on, et see on ühe­suu­na­li­ne. Pä­rast koo­li lõ­pe­ta­mist on ve­ne­las­tel ees­ti kee­le­ga suu­ri ras­ku­si, kuid suu­rem osa eest­la­si ei val­da ve­ne keelt üld­se. Pal­ju­del te­kib kü­si­mus: miks meie lap­sed peak­sid õp­pi­ma ve­ne keelt, kui ela­me Ees­tis, kus kõik pea­vad rää­ki­ma ees­ti kee­les? Kuid Ees­ti on aja­loo­li­selt ja kul­tuu­ri­li­selt pal­ju­rah­vu­se­li­ne riik ning kol­man­dik­ku ela­nik­kon­nast ei saa liht­salt nii­sa­ma rii­gie­lust väl­ja lü­li­ta­da. Me kõik pea­me oma­va­hel lä­bi saa­ma. Ja olen mär­ga­nud – ini­me­sed, kes soo­vi­vad oma tööd te­ha kor­ra­li­kult, pea­vad sa­ge­li ot­si­ma li­sa­või­ma­lu­si, et õp­pi­da ees­ti või ve­ne keelt, kui­gi te­ge­li­kult peaks kee­leõ­pe ole­ma põ­hi­koo­li ja güm­naa­siu­mi üle­san­ne.

Mi­nu Tal­lin­na-koo­lis ja­ga­ti õpi­la­si kee­le, eel­kõi­ge ing­li­se kee­le, õp­pi­mi­seks vas­ta­valt os­kus­te­le rüh­ma­des­se. Igal õpi­la­sel oli õi­gus va­li­da en­da­le rühm, kui soo­ri­tab tea­tud ta­se­me tes­ti. Tu­ge­vas rüh­mas olid need, kes plaa­ni­sid soo­ri­ta­da ing­li­se kee­le rii­giek­sa­mi või saa­da ha­ri­dust vä­lis­maal. Üle­jää­nud rüh­ma­des olid need, kes taht­sid liht­salt saa­da hea­de tu­le­mus­te­ga tun­nis­tust. Sel­le süs­tee­mi ee­lis on, et keh­ve­ma­te tu­le­mus­te­ga õpi­la­sed ei pi­dur­da tun­nis neid, kes jõua­vad roh­kem, sa­mu­ti on õpe­ta­ja­tel või­ma­lus pla­nee­ri­da iga rüh­ma õp­pe­ka­va vas­ta­valt õpi­las­te tead­mis­te­le.