Mets kui va­ra

Jaan Velst­röm, met­san­dus­nõus­ta­ja

Ees­tis on maao­ma­ni­kud saa­nud oma met­sast uues­ti rõõ­mu tun­da li­gi vee­rand sa­jan­dit. Vii­mas­tel aas­ta­tel on te­ra­va­malt ker­ki­nud esi­le po­lee­mi­ka, mil mää­ral on Ees­ti met­sad kaits­tud ja kui­das neid to­hib ma­jan­da­da. See võib met­sao­ma­nik­ke muu­ta tu­le­vi­ku suh­tes et­te­vaat­li­ku­maks, sest riik­li­kud pii­ran­gud met­sa kui loo­dus­kesk­kon­na kait­seks on ei­ra­nud põ­hi­mõ­tet, et pii­ran­guid tu­leb ma­jan­da­ja­le õig­la­selt kom­pen­see­ri­da. NA­TU­RA toe­tu­sed pa­ku­vad vaid osa­list hü­vi­tust.

Kui on soov te­ge­le­da vaid loo­du­se kait­se, mit­te ka­su­ta­mi­se­ga, tu­leb lei­da uued kat­teal­li­kad. Läh­tu­da tu­leb reaal­se­test või­ma­lus­test ning ma­jan­dus­mu­del peab töö­le hak­ka­ma ko­he. Kui se­ni po­le oma­ni­ke­le kom­pen­sat­sioo­ni­deks pii­sa­valt va­hen­deid lei­tud, siis kui­das muu­tub olu­kord kait­se­meet­me­te laie­ne­mi­se kor­ral?

Ei saa ar­va­ta, et need, kes nõua­vad ro­he­li­se­mat Ees­tit, ei pea sel­les­se ise pa­nus­ta­ma. Maks­ta tu­leb kõi­gil ja rii­gil oleks mõist­lik iga­kui­se loo­dus­kait­se­mak­su suu­rus väl­ja ar­vu­ta­da, siis saab kõi­gi­le sel­geks, mil­lis­test ra­ha­sum­ma­dest jutt käib. Kui ini­me­sed on nõus isik­li­kus ee­lar­ves kär­peid te­ge­ma, või­vad po­lii­ti­kud üle­maa­li­se rah­vus­par­gi väl­ja kuu­lu­ta­da.

Pa­ra­ku on kaits­ja­te ja ma­jan­da­ja­te se­ni­ne sõ­na­sõ­da vii­nud kum­mas­ta­va­te­le jä­rel­dus­te­le. Väi­del­dak­se näi­teks la­ge­raie üle, na­gu oleks te­gu sur­ma­pa­tu­ga, sa­mal ajal ei pan­da tä­he­le, et met­sa­sea­dus lu­bab aeg­järk­set raiet kõik­jal, ka kuu­si­ku­tes, mis on si­su­li­selt met­sa­ma­jan­dus­lik ru­ma­lus.

Rii­gi jär­je­pi­de­vust kan­na­vad pe­re­me­hed ja pe­re­nai­sed, mit­te su­la­sed. Kui riik lu­bab maad va­balt vä­lis­maa­las­te­le müüa, siis on oma­ni­ke ot­sus­ta­da, kui­das nad tu­rul käi­tu­vad. Ees­ti era­met­sa­dest kuu­lub li­gi 40 prot­sen­ti fir­ma­de­le, ka vä­lis­mai­sel ka­pi­ta­lil te­gut­se­va­te­le. Soo­mes on see näi­ta­ja 5 prot­sen­ti. Kas ei pa­ne mõt­le­ma?

Mil­le­gi­pä­rast on laialt le­vi­nud ar­va­mus, et kui osa­tak­se sae­ga puu lan­ge­ta­da ja saa­dak­se tai­me is­tu­ta­mi­se­ga hak­ka­ma, on­gi met­sa­mees val­mis. Kuid see on väi­ke osa olu­lis­test met­sa­tead­mis­test. Mi­nu ko­ge­mu­sed on näi­da­nud, et Ees­ti kesk­mi­ne met­sao­ma­nik teab met­san­du­sest vä­he.

Kind­las­ti võib hea taht­mi­se kor­ral igaüks pro­fes­sio­naa­liks saa­da, kuid see ei pea ole­ma ees­märk omaet­te. Met­sao­ma­nik peaks en­da­le sel­geks te­ge­ma põ­hi­tõed, muus osas ka­su­ta­ma as­ja­tund­ja abi. Va­na­sõ­na üt­leb, et nar­ri põl­du üks kord, põld nar­rib sind ühek­sa kor­da vas­tu. Mi­tu aas­tat nar­rib vä­he­tead­lik­ku oma­nik­ku mets? Aas­ta­küm­neid, kui mit­te kauem. See­pä­rast po­le mõ­tet met­sas ise eks­pe­ri­men­tee­ri­da ja jalg­ra­tast leiu­ta­da.

Ta­va­pä­ra­selt võe­tak­se as­ja­tund­ja­ga kon­tak­ti siis, kui soo­vi­tak­se raieõi­gust või maad müüa. Hea, et võe­tak­se, see maan­dab ris­ke ega la­se pet­tu­ri­tel oma­soo­du te­gut­se­da. Kuid met­sa ma­jan­da­mi­ne on pi­dev prot­sess ja kin­nis­va­ra väär­tus kas­vab sel­lel, kes ta­hab oma met­sas tööd te­ha. Kin­nis­va­ra on su­la­se­le koo­rem, pe­re­me­he­le aga õn­nis­tus. Kin­nis­va­ra müü­ja as­tub oma­ni­ke rin­gist väl­ja. Soo­vi­tan en­ne küm­me kor­da mõel­da, kui soo­vi­tak­se met­sa­maast loo­bu­da. Miks kee­gi maad os­tab, kui sel­le­ga on ai­nult tü­li ja vae­va? Ju ta näeb pi­ke­mas pers­pek­tii­vis te­hin­gust ka­su, mis muud.

Tu­le­vi­kus pui­du hin­nad kind­las­ti tõu­se­vad. Eri­ti siis, kui se­ni­sed teh­no­loo­giad asen­du­vad met­sas kal­li­ma­te­ga. Ek­si­vad need, kes väi­da­vad, et pui­dul po­le pers­pek­tii­vi ja te­his­li­ke ma­ter­ja­li­de või­du­käik jät­kub. Puit jääb ala­ti ini­me­se­le so­bi­vaks ja sõb­ra­li­kuks ma­ter­ja­liks, mi­da meel­sas­ti en­da kõr­val nä­hak­se. See­ga – met­sa kas­va­ta­mi­ne ei kao ku­hu­gi ja met­sao­ma­ni­kust al­les õpi­tak­se lu­gu pi­da­ma.