Loksa – vaene sugulane või lihvimata pärl?

1786
ANDRES KAARMANN, Kuusalu volikogu liige, endine Loksa linnapea
ANDRES KAARMANN,
Kuusalu volikogu liige,
endine Loksa linnapea

Omavalitsuste ühinemiseni või sundliitmiseni on jäänud juba alla aasta ning üle Eesti käib päris vilgas tegevus. Praktiliselt iga nädal tuleb siit ja sealt üle Eesti uudiseid, kuidas järjekordne ühinemine on kokku lepitud. Vaatamata sellele, et Kuusalu ja Loksa ühinemisest või liitmisest on tegelikult räägitud juba kümmekond aastat, ei ole reaalsete sammudeni kahjuks veel jõutud.
Jätkuvalt teeb aga muret, et Kuusalu valla ja Loksa linna juhid ei ole suutnud läbirääkimiste laua taha istuda. Pean tunnistama, et isegi andsin volikogu liikmena optimistlikult nõusoleku olla Kuusalu ühinemiskomisjoni liige. Kahjuks ei kutsutud seda komisjoni kordagi kokku. Eelmisel suvel moodustas Kuusalu volikogu uue komisjoni ning seekord sai IRLi nimekirja esindajaks Mait Kröönström. Ka see komisjon pole leidnud võimalust, et Loksa esindajatega maha istuda.
Nii ongi põhiline aur läinud leheveergudel selle klaarimisele – kes, keda, millal ja kuhu on kutsunud. Asi võib-olla ei olekski nii hull, aeg paraku tiksub armutult ning iga sellisele liivakastimängule kulutatud päev vähendab tõenäosust edukaks ühinemiseks. Seda enam, et vabariigi valitsuselt vabatahtlikuks ühinemiseks antud tähtajad on täis. Seaduse järgi tähendab see paraku, et võimalikust ühinemistoetusest peame suud puhtaks pühkima. 800 000 eurot on väga suur summa ja sellest on lihtsalt kahju.
Minu kui endise linnapea käest on Kuusalus sageli küsitud, et mis seis Loksaga on? Kas linn on tegelikult pankrotis? Tõsi, ei tea ka mina linna majanduslikust seisust rohkem, kui aastaaruandest välja on võimalik lugeda. Selleks läbirääkimised ongi, et sellele ja paljudele teistele küsimustele vastused saada.
Küll olen veendunud, et normaalne elu ei teki mitte haridus- ja kultuuriasutuste, veel vähem valla- või linnavalitsuste ümber, nagu tihti arvatakse. Elu tekib ikkagi sinna, kus on tööd ja tegevust. Pole saladus, et Loksa linna ja kaudselt ka kogu piirkonna käekäik sõltub ühest suurest tööandjast. Need aastad, mil laevatehas oli    suletud,    oli    piirkonna­le loomulikult keerulisem. Nüüd on tehas leidnud uue omaniku ja esialgsete plaanide kohaselt saab seal tööd üle 500 inimese. Enamik tööjõust loodetakse palgata kohapealt, mis annab kogu piirkonnale uue hingamise. Veelgi enam, teist sellist sadamat piirkonnas ei ole ning see on suur konkurentsieelis.
Või vahetan teemat ja mõtlemapanev fakt hariduse valdkonnast, kui Kuusalut ja Loksat võrrelda. Olen kuulnud mõnestki kohast kriitikat, et Loksal on õpetajatel väiksed palgad. Eelmise aasta viimase kuu andmed küll veel puuduvad, kuid haridusministeeriumi arvutustel olid Harjumaa õpetajate kõrgeim keskmine väljamakstud töötasu just Loksa linnas. Kuusalu vallas oli õpetaja keskmine kuupalk 130 eurot madalam, kusjuures haridusministeeriumilt eraldatav palgatoetus võimaldaks maksta võrdset palka. Selliseid üksikuid näiteid on palju, kuid neid tuleks nüüd koos ja kogumis vaadata.
Aga lõpetuseks. Kui ühinemistoetusest ilmajäämine kõrvale jätta, siis on sundliitmisest ka midagi positiivset. Nimelt tegeleksid liitumistoimingutega edasi spetsialistid, kellel kohalikest võimumängudest ei ole sooja ega külma. Jääksid ära need arutelud, kelle koer kuhu aia peale jalga tõstis või kelle lehm võõral heinamaal käis rohtu nosimas. Läbirääkimiste tänased eestvedajad võiks aga oma töö läbikukkunuks lugeda ja anda võimalus neile, kes tõesti suudavad või vähemalt üritavad.