Lipp li­pi peal, lapp la­pi peal

Mis see on? Kap­sas! Ei. Ees­ti kool uue õp­peaas­ta al­gul. Tun­nid on kae­tud, õpe­ta­jad kõi­ki­de­le klas­si­de­le ole­mas, võib-ol­la kus­kil po­le ka, aga ta­va­li­selt ik­ka­gi la­pi­tak­se kok­ku. Sel­lel aas­tal tu­li see kui­da­gi eri­ti ras­kelt. Suur ai­täh kõi­ki­de­le õpe­ta­ja­te­le, kes olid val­mis kas veel töö­le jää­ma või li­sa­tun­de võt­ma. Näi­li­selt on kõik häs­ti, aga ma ju tean, et see po­le mit­te kõi­ge pa­rem la­hen­dus me las­te jaoks.  
Mä­le­tan aas­tat 1990. Olin teist aas­tat koo­li­juht ja meil ei ol­nud en­ne esi­mest sep­temb­rit ma­te­maa­ti­kaõ­pe­ta­jat. Vii­ma­ses hä­das rää­ki­sin ära kol­hoo­si zoo­teh­ni­ku, kes oli nõus tu­le­ma õpe­ta­jaks. Il­ma iga­su­gu­se ko­ge­mu­se­ta. Pun­ni­si­me kui­da­gi aas­ta ära ja see­jä­rel läk­si­me sõb­ra­li­kult lah­ku. Ei tul­nud väl­ja. Aga pu­hu­sid ju­ba tei­sed tuu­led, suu­red loo­tu­sed olid õhus ning ma tões­ti us­ku­sin, et Ees­ti Va­ba­riik sei­sab oma ha­ri­du­se eest ja õpe­ta­ja amet saab sa­ma­väär­seks naa­ber­rii­ki­de oma­ga, kus koo­li­del on või­ma­lik lei­da pa­ri­maid spet­sia­lis­te eri­ne­va­te kan­di­daa­ti­de seast.
Nüüd, 27 aas­tat hil­jem, sei­san sa­ma prob­lee­mi ees. Mit­te mi­da­gi po­le muu­tu­nud. Õpe­ta­jaid töö­tu­rul ei ole ja ka nen­de ai­ne­te õpe­ta­jad, ke­da mõ­ni aeg ta­ga­si oli veel lei­da, on tä­na­seks de­fit­siit. See teeb mu­re­li­kuks, se­da enam, et la­hen­du­si ka ei pais­ta. Amet­ni­kud rää­gi­vad koo­li­võr­gu kor­ras­ta­mi­sest ja tööea pi­ken­da­mi­sest. Need po­le ju ome­ti la­hen­du­sed. Õpe­ta­ja­te et­te­val­mis­tus on pi­kaaeg­ne prot­sess ja eel­dab rii­gilt pik­ki sih­te. Või­ma­lik, et need on ka kus­kil ole­mas, aga mi­na po­le neist kuul­nud, vä­he­malt toi­mi­vat la­hen­dust ei näe. Sõi­da­me pi­me­dal kiir­teel park­tu­le­de­ga.
Pa­ra­ku, na­gu meil ik­ka kom­beks, ei vas­tu­ta ka kee­gi mit­te mil­le­gi eest. Koo­li­juht mui­du­gi vas­tu­tab, sest õpi­la­sed ja lap­se­va­ne­mad vaa­ta­vad tal­le ot­sa ja neil on õi­gus­ta­tud kü­si­mus, kus on õpe­ta­ja.  
Muu­da­tu­sed koo­li­süs­tee­mis võ­ta­vad ae­ga, va­hel nee­tult kaua, aga tead­li­kult samm-sam­mult õi­ges suu­nas lii­ku­des, te­kib usk ja usal­dus.
La­hen­dus ei ole ai­nult palk. See ka, aga mit­te se­da ei pea ma kõi­ge olu­li­se­maks. Kool peab muu­tu­ma ava­tu­maks, paind­li­ku­maks, elu­li­se­maks. Maailm muu­tub meie üm­ber kii­res­ti ja kool ei to­hi seis­ta pai­gal. Vei­der, et ise­gi nii väi­ke muu­da­tus, na­gu viie va­hea­ja keh­tes­ta­mi­ne, te­ki­tas pal­ju­des koo­li­des prob­lee­me. Ras­ke on loo­bu­da müü­ti­dest, et il­ma hin­de­ta õpi­la­sed ei õpi, või et su­vel po­le võim­lik õp­pi­da, või et õpi­la­sed õpi­vad ai­nult õpe­ta­ja ran­ge jä­re­le­val­ve all ja ise­seis­valt sel­le­ga toi­me ei tu­le ja nii eda­si.
Õpi­la­sed oo­ta­vad värs­kust, uu­si la­hen­du­si, hu­vi­ta­vaid ja kaa­saeg­seid õp­pe­va­hen­deid ja -mee­to­deid. Ai­ne­ka­vad on üle­pai­su­ta­tud, sel­list õp­pe­mah­tu ei ole kee­gi ise­gi teo­ree­ti­li­selt või­ma­lik oman­da­ma, mis neis kir­jas. Ja nen­de vä­hen­da­mi­se vas­tu­tust ei saa vi­sa­ta õpe­ta­ja­le, te­ma püüab ol­la pa­rim ja lu­ge­da et­te ko­gu õpi­ku. Kui fak­ti­tuu­pi­mi­sest te­kib ae­ga juur­de, võib see asen­du­da aru­te­lu­de, ana­lüü­si­de­ga, loo­min­gu­ga. Kool peab käi­ma ajast ees ja ole­ma val­mis uuen­dus­teks.
Usun, et kui suu­da­me oma ot­sus­tus­tes tuua õpi­la­se hu­vid kõi­ge olu­li­se­maks, ja se­da nii, et ka te­ma sel­lest vä­ga häs­ti aru saab, või­me loo­ta, olu­kord pa­ra­neb. Koo­li­rõõm on vas­tas­ti­ku­ne ja head suh­ted pu­has­ta­vad sum­bu­nud õhu, mis koo­li ko­ha­le on ko­gu­ne­nud.
Te­ge­li­kult olen en­di­selt op­ti­mist ja elan tead­mi­se­ga, et ühel het­kel nii lä­heb­ki, se­da enam, et kee­gi ei ta­kis­ta ka prae­gu se­da kõi­ke te­ge­mast.