
Kehra gümnaasiumi direktor
Mis see on? Kapsas! Ei. Eesti kool uue õppeaasta algul. Tunnid on kaetud, õpetajad kõikidele klassidele olemas, võib-olla kuskil pole ka, aga tavaliselt ikkagi lapitakse kokku. Sellel aastal tuli see kuidagi eriti raskelt. Suur aitäh kõikidele õpetajatele, kes olid valmis kas veel tööle jääma või lisatunde võtma. Näiliselt on kõik hästi, aga ma ju tean, et see pole mitte kõige parem lahendus me laste jaoks.
Mäletan aastat 1990. Olin teist aastat koolijuht ja meil ei olnud enne esimest septembrit matemaatikaõpetajat. Viimases hädas rääkisin ära kolhoosi zootehniku, kes oli nõus tulema õpetajaks. Ilma igasuguse kogemuseta. Punnisime kuidagi aasta ära ja seejärel läksime sõbralikult lahku. Ei tulnud välja. Aga puhusid juba teised tuuled, suured lootused olid õhus ning ma tõesti uskusin, et Eesti Vabariik seisab oma hariduse eest ja õpetaja amet saab samaväärseks naaberriikide omaga, kus koolidel on võimalik leida parimaid spetsialiste erinevate kandidaatide seast.
Nüüd, 27 aastat hiljem, seisan sama probleemi ees. Mitte midagi pole muutunud. Õpetajaid tööturul ei ole ja ka nende ainete õpetajad, keda mõni aeg tagasi oli veel leida, on tänaseks defitsiit. See teeb murelikuks, seda enam, et lahendusi ka ei paista. Ametnikud räägivad koolivõrgu korrastamisest ja tööea pikendamisest. Need pole ju ometi lahendused. Õpetajate ettevalmistus on pikaaegne protsess ja eeldab riigilt pikki sihte. Võimalik, et need on ka kuskil olemas, aga mina pole neist kuulnud, vähemalt toimivat lahendust ei näe. Sõidame pimedal kiirteel parktuledega.
Paraku, nagu meil ikka kombeks, ei vastuta ka keegi mitte millegi eest. Koolijuht muidugi vastutab, sest õpilased ja lapsevanemad vaatavad talle otsa ja neil on õigustatud küsimus, kus on õpetaja.
Muudatused koolisüsteemis võtavad aega, vahel neetult kaua, aga teadlikult samm-sammult õiges suunas liikudes, tekib usk ja usaldus.
Lahendus ei ole ainult palk. See ka, aga mitte seda ei pea ma kõige olulisemaks. Kool peab muutuma avatumaks, paindlikumaks, elulisemaks. Maailm muutub meie ümber kiiresti ja kool ei tohi seista paigal. Veider, et isegi nii väike muudatus, nagu viie vaheaja kehtestamine, tekitas paljudes koolides probleeme. Raske on loobuda müütidest, et ilma hindeta õpilased ei õpi, või et suvel pole võimlik õppida, või et õpilased õpivad ainult õpetaja range järelevalve all ja iseseisvalt sellega toime ei tule ja nii edasi.
Õpilased ootavad värskust, uusi lahendusi, huvitavaid ja kaasaegseid õppevahendeid ja -meetodeid. Ainekavad on ülepaisutatud, sellist õppemahtu ei ole keegi isegi teoreetiliselt võimalik omandama, mis neis kirjas. Ja nende vähendamise vastutust ei saa visata õpetajale, tema püüab olla parim ja lugeda ette kogu õpiku. Kui faktituupimisest tekib aega juurde, võib see asenduda arutelude, analüüsidega, loominguga. Kool peab käima ajast ees ja olema valmis uuendusteks.
Usun, et kui suudame oma otsustustes tuua õpilase huvid kõige olulisemaks, ja seda nii, et ka tema sellest väga hästi aru saab, võime loota, olukord paraneb. Koolirõõm on vastastikune ja head suhted puhastavad sumbunud õhu, mis kooli kohale on kogunenud.
Tegelikult olen endiselt optimist ja elan teadmisega, et ühel hetkel nii lähebki, seda enam, et keegi ei takista ka praegu seda kõike tegemast.