Head töövarju päeva!

702

kadri
KADRI SEEDER, Noorte tööhõive projekti „Nupp tööle!“ juht

Suvel viisime Targa Töö Ühingu ning Lahemaa Kaugtöö- ja Koolituskeskusega läbi noorte tööotsijate suvelaagreid.

Kui laagreid planeerisime, arvasime, et ei ole probleemi osalejate leidmisega – laager on ju lahe. Tegelikkus oli midagi muud. Ükski kanal ei töötanud – avalikud üleskutsed raadios-lehtedes, Facebooki lehekülg, postitused, otsekontaktid noortekeskuste, noorteorganisatsioonide, töötukassa ega tööotsingu portaalide kaudu. Viimases meeleheites hüüdsime oma FB lehel välja, et iga laagrisse toodud noore eest maksame 5 eurot. See töötas! Edaspidi pakkusime võimalust uuesti laagrisse tulla, kui vähemalt kolm uut osalejat kaasa tuuakse ja see tekitas tungi.

Arutasime noortega, miks nad laagritesse tormi ei jookse, ja jõudsime üllatavale tulemusele: neil on hirm uute inimeste ees, et äkki on nõmedad, või uute olukordade ees, et ehk ei saa hakkama. Kes hirmust üle said, olid laagri lõpuks enesekindlad.

Kõige ebakindlamad olid noored, kel ei olnud kogemusi kodust eemal olemisel ning võõraste inimestega suhtlemisel. Kes olid ka varem laagrites olnud, välismaal elanud või sõjaväes käinud, olid küpsemad, julgemad ja hakkajamad, usaldasid ennast ja ka neid oli lihtsam usaldada. Ehk just sellised, nagu tööandjad otsivad.

Tuleb soodustada ja julgustada osa võtma laagritest või muudest üritustest, mis toimuvad väljaspool harjumuspärast keskkonda ja seltskonda. Ka valla seisukohast peaks soodustama noorte liikumist ning kasvatama neid nii, et nad tahaksid tagasi tulla. Oluline on, et oleks avatud keskkond, kuhu nad on teretulnud ja kus neid vajatakse.

Tööklubides kohtame töökaid, arukaid, andekaid ja toredaid noori inimesi, kes alles otsivad endale sobivat eriala ja/või tööd. Enda kutsumuse otsimine ongi väga normaalne nähtus selles vanuses – kõik ei tea ja ei peagi teadma esimesest klassist alates, kelleks saada tahavad. Lisaks on töömaailm muutunud kirjuks ja areneb, on palju ameteid, mida me ei oska ettegi kujutada, rääkimata sellest, et hinnata, kas need võiks sobida.

Enne, kui noor mingit eriala õppima asub, tuleks olla mõnda aega töövarjuks vastavas valdkonnas. Et ei juhtuks, et õpingute keskel või nende lõppedes, pole tal aimu, kus õpitud eriala rakendada võiks, või veel hullem – talle on see töö täiesti vastuvõetamatu. Paraku näeme me seda tööklubides üsna sageli.

Eriala valitakse elukohajärgselt, sõprade eeskujul, vanemate mahitusel selle järgi, kuhu on tõenäoline sisse saada. Läbi mõtlemata jäetakse praktilised küsimused nagu, kui suur võiks olla nõudlus selliste spetsialistide järele ja kui tihe konkurents, milline on töötasu, töökeskkond ja -tingimused. Need on karjäärinõustamise teemad, mis peaks samuti olema loomulik osa kooliprogrammist ja kõigile noortele kättesaadav.

Novembris tähistatakse töövarjupäeva. Noored saavad minna ettevõttesse või organisatsiooni tutvuma võimaliku tulevase ametiga. Koolides korraldatakse karjäärivalikutega seotud üritusi. Loodan väga, et noored nendes aktiivselt osalevad ja mitte ainult sellepärast, et peab, vaid ka teadvustavad, et tulevane tööelu on eelkõige nende enda asi, mitte õpetajate, emade-isade või tööandjate mure.