Kui­das võt­ta

342
EDA-MAI TAM­MIS­TE, Ani­ja val­la las­teae­da­de di­rek­tor
EDA-MAI TAM­MIS­TE,
Ani­ja val­la las­teae­da­de
di­rek­tor

Ela­me kii­res­ti muu­tu­vas maail­mas. Kui mõ­ni­küm­mend aas­tat ta­ga­si toi­mu­sid asu­tus­tes muu­da­tu­sed, mi­da juu­ru­ta­ti aas­taid, siis prae­gu­ne aeg ei an­na mei­le enam või­ma­lu­si nii pi­kalt mõel­da.

Olen Ani­ja val­las töö­ta­nud vei­di üle kol­me aas­ta. Sel­le aja­ga on juh­tu­nud nii, et igal aas­tal olen saa­nud juur­de ühe asu­tu­se juh­ti­mi­se ning võin öel­da, et see on ol­nud mi­nu elu kõi­ge hu­vi­ta­vam pe­riood. See aeg ei ole ol­nud liht­ne, kuid mul­le meel­di­vad­ki väl­ja­kut­sed. Uues asu­tu­ses saab pä­ri­selt as­ja­dest aru al­les siis, kui oled sel­le­ga kogu aas­ta­rin­gi ära käi­nud. Kõi­ge kee­ru­li­sem on alus­ta­da tööd ko­has, kus eel­mi­ne juht on asu­tust juh­ti­nud vä­ga pik­ka ae­ga. Väl­ja on ku­ju­ne­nud kin­del töö­kul­tuur, mil­le­ga ini­me­sed on har­ju­nud, neil on tur­va­li­ne ja siis äk­ki tu­leb kee­gi uus, kes lööb kõik just­kui se­ga­mi­ni. Olen jär­jest nel­jal aas­tal näi­nud mu­re­lik­ke nä­gu­sid, sest ini­me­sed ei tea, mis on neid ees oo­ta­mas. Kuid mi­nu ar­va­tes ei to­hiks muu­da­tu­si kar­ta ja võt­ta neid kui ka­ris­tust, vaid pi­gem tu­leks neis nä­ha või­ma­lust.

Hil­ju­ti il­mus meie aja­kir­jan­du­ses ar­tik­kel, kus väi­de­ti, et tä­na­ses Ees­tis pea­vad las­teaed ja kool aja­ga kaa­sas käi­ma. Olen sel­le väi­te­ga sa­ja­prot­sen­di­li­selt nõus, kuid on sel­ge, et prae­gu töö­tab meie las­teae­da­des ja koo­li­des vä­ga pal­ju nii­ni­me­ta­tud va­na­koo­li õpe­ta­jaid. Ku­na noo­ri õpe­ta­jaid on töö­tu­rul vä­he, siis tu­leb meil ole­ma­so­le­va per­so­na­li­ga hak­ka­ma saa­da. Ma ei ar­va su­gu­gi, et kõik va­nad kas­va­tus­võt­ted on hal­vad või et ea­ka­mad õpe­ta­jad ei suu­da oma töö­ga hak­ka­ma saa­da. Kui ini­me­ne on õp­pi­mis­või­me­li­ne ja tal on si­se­mi­ne soov are­ne­da, siis on kõik või­ma­lik.

Tä­na­päe­va ühis­kon­nas, kus muu­da­tu­sed toi­mu­vad mit­te üks­nes päe­va­de või tun­di­de­ga, vaid lau­sa mi­nu­ti­te või se­kun­di­te­ga, ei saa me as­ju te­ha enam nii, na­gu neid teh­ti küm­me või viis aas­tat ta­ga­si. Pea­me ole­ma val­mis pi­de­vaks muut­mi­seks ja ene­se­täien­da­mi­seks ning mis kõi­ge täht­sam – muu­ta tu­leb suh­tu­mist. Las­teae­da tu­leb üha roh­kem lap­si, kel­lel on mõ­ni eri­va­ja­dus või käi­tu­mis­häi­re. Laps ei ole sel­les süü­di ja te­ge­li­kult po­le­gi täh­tis, kes või kas kee­gi üld­se on süü­di. Kuid täh­tis on see, kui­das meie suh­tu­me lap­ses­se ja te­ma va­ja­dus­tes­se. Kas tee­me va­li­ku, et mei­le sel­li­sed lap­sed ei so­bi ja püüa­me prob­lee­mi liht­salt ei­ra­ta? Või võ­ta­me väl­ja­kut­se vas­tu ning leia­me nii­su­gu­sed mee­to­did ja või­ma­lu­sed, kui­das pak­ku­da kõi­ki­de­le las­te­le tur­va­list või­ma­lust las­teaias käi­mi­seks? Mõ­ne lap­se jaoks on las­teaed üld­se kõi­ge tur­va­li­sem paik, kus ta võib ol­la ra­hu­li­kult tea­des, et saab kind­lal ajal kõ­hu täis ja puh­tas voo­dis pu­ha­ta.

Võr­rel­des küm­ne ja ise­gi viie aas­ta ta­gu­se aja­ga on meil teist­su­gu­sed lap­sed, lap­se­va­ne­mad ja mui­du­gi ka ümb­rit­sev ühis­kond. Nii lap­se­va­ne­ma­te kui ka ühis­kon­na sur­vel tu­leb muu­tu­da ka meil, las­teaia­töö­ta­ja­tel. Hea on ol­la mu­ga­vust­soo­nis ning te­ha as­ju va­na­moo­di ehk nii, na­gu neid on ju­ba mi­tu­küm­mend aas­tat teh­tud, kuid va­na­moo­di suh­tu­mi­se­ga siis­ki enam eda­si min­na ei saa. Nii, kui­das suh­tu­me las­tes­se meie, täis­kas­va­nud, nii suh­tu­vad oma kaas­las­tes­se ka lap­sed ise ja sa­mu­ti lap­se­va­ne­mad. Üks­ki laps ei to­hiks en­nast las­teaias ega koo­lis tun­da tõr­ju­tu­na ning sel­les osas saa­me just meie, täis­kas­va­nud, pal­ju ära te­ha. Muu­da­tu­sed al­ga­vad siis­ki meist en­dist.