Nutiseadmed ja internet on saanud noorte igapäevaelu lahutamatuks kaaslaseks. Iga päev kasutab internetti 97 protsenti lastest. 2010. aastal käis mobiiltelefoniga internetis kolmandik Eesti lastest, praegu juba 86 protsenti.
Need numbrid pärinevad Tartu Ülikooli uuringust, millega kaardistati laste ja nende vanemate internetikasutamise harjumused ja digipädevused. Viimase kümne aastaga igapäevaellu lisandunud mugavusi vaadates on raske ülehinnata väärtust, mida toob uute tehnoloogiate kasutamine, ent liiga sageli alahindame sellega kaasnevaid ohte. Ehkki laste digitaalne kirjaoskus on nende endi hinnangul üldjoontes hea, tõestab elu tihti vastupidist. Teadmised võivad küll olla, ent päriselus jäädakse nende rakendamisega jänni.
Ohud realiseeruvad sageli seetõttu, et lapsed saavad küberruumis toimetada oluliselt vabamalt, kui teeksid seda päriselus. Kindlal põhjusel õpetame neile juba maast madalast, et tänaval ei tohi võõrastega suhelda. Kui me seda linnaruumis ei luba, siis miks aktsepteerime virtuaalmaailmas? Ka teisel pool ekraani on inimesed, keda me ei tunne ega usalda. Turvalisuse huvides ei luba me lapsi üksi võõrastele tänavatele enne, kui oleme kindlad, et nad oskavad seal liigelda. Kuid miks laseme nad internetis kohtadesse, kus pole ka ise kunagi käinud ega tea, millised ohud võivad seal valitseda?
Vaid 13 protsenti lapsevanematest, kelle lapsed on viimase aasta jooksul näinud internetis midagi häirivat, teavad sellest. Kuigi koguni neljandik lastest on viimase aasta jooksul puutunud veebiavarustes kokku seksuaalse sisuga, rääkimata kiusamisest, mis on kooliruumist kolinud üha enam telefoni või internetti. Viimase aasta jooksul on küberkiusamist ainuüksi pealt näinud 40 protsenti lastest, kolmandik neist ei räägi sellest kogemusest kellelegi. Kampaaniad nagu #suurimjulgus on avaldanud küll positiivset mõju, ent palju saab ära teha ka lapsevanem.
Nagu ütleb raamatu „Targalt internetis“ autor Diana Poudel, on kindel – käsud ja keelud siin ei toimi. Esmalt tuleks muuta oma mõttemaailma. Laste internetist eemale hoidmine on illusioon, nad suudavad minna mööda kõikvõimalikest piiravatest rakendustest. Ka karistamine pole lahendus, sest lapsed pole süüdi ohtudes, mis virtuaalmaailmas valitsevad. Neid tuleb hoopis toetada ja püüda juhendada võimalikest karidest mööda. Selleks oleks tark õppida selgeks elementaarsed küberhügieeni reeglid. Alustades selgitustest, miks on eri keskkondades tarvis kasutada erinevaid paroole, kuni põhitõdedeni kübermaailma olemusest ning et ka seal pole kohased ropendamine, valetamine, varastamine või mistahes muu teguviis, mida me päriselus endale ei lubaks.
Lõpuks taandub kõik paljuski omavahelistele suhetele ja elementaarsele huvile laste tegemiste vastu. Kui me ei tunne rakendusi, mänge või keskkondi, kus on lapsed oma seadmetes, siis tuleb nendega vähemasti põgusalt tutvust teha. Kui küsime lastelt õhtusöögilauas, kuidas läks neil koolis või trennis, peaksime ka küsima, kuidas neil läks internetis, mida uut seal tehti ja kogeti. Tahame teada nende uute sõprade kohta lasteaias või koolis, aga peame küsima nende kohta ka mängukeskkondades või sotsiaalmeedias. Põhiline on õpetada lapsi sellest ise rääkima, sest ainult nii on lootust, et nad jagavad olulist infot ka siis, kui asjad lähevad „hapuks“.