Möödunud nädalavahetusel esines koor Helsingis Mardilaadal ja Kaljukirikus, oktoobri lõpus käidi kontsertreisil Gruusias.
Kolga-Kuusalu kammerkoorile on tänavune sügis olnud sündmusterohke. Septembris tehti tihedalt proove „Lauritsa lubaduse“ pilootprojektiga, mille esiettekanne oli 1. oktoobril Kuusalu Kunstide Kooli sünnipäevapeol, täismahus lavastust näeb tuleval suvel lauritsapäeval.
Seejärel alustasid lauljad ettevalmistust Gruusia-sõiduks, mis sai teoks tänu koori asutajaliikmele ja kauaaegsele lauljale Mart Laanperele. Ta on aastaid koordineerinud Eesti esindajana Tiigrihüppe projekti Gruusias.
Kammerkoori viimane suurem ettevõtmine oli Helsingi Mardilaat, mille seekord korraldas Tuglase Selts koostöös Harju maavalitsuse ja Harjumaa Omavalitsuste Liiduga.
Traditsiooniliselt tuleb Kuusalus jõulukontsert, mis tänavu on kavandatud 15. detsembrile. Kaasa teeb külalisdirigent USAst Kelly Sandrin.
Koorivanem Ulvi Rand: „Palju tähtsaid ettevõtmisi on tõesti sattunud ühtekokku. Aga oleme sellised hullud, ei mõtle, kas ja kuidas suudame, vaid võtame väljakutsed vastu ning teeme ära. Pereelule me koorirahval viimasel ajal tõesti aega eriti ei jää, aga kui tehakse pakkumisi ja kutsutakse, ei saa kartma lüüa ning keelduda.“
Soome sõitis koor laiendatud koosseisuga, kaasa kutsuti endisi kooriliikmeid ja Kuusalu noortekoori lauljaid. Reede õhtul Helsingi Kaljukirikus toimunud kontserti olid kuulama tulnud ka Kuusalu valla Sipoo sõprusvalla rahvast. Reklaami tehti kontserdile soome- ja rootsikeelses kohalikus lehes, kus ilmusid Kolga-Kuusalu kammerkoori kohta tutvustavad lood. Laupäeval oli kaks kontserti Mardilaadal.
Ulvi Rand ütles, et Helsingi kirikukontsert oli viimase aja üks paremaid, tänu abijõududele kõlas laul hästi. Paljud käisid koori pärast tänamas. Kogu Soomes-käik oli koori hinnangul väga hästi korraldatud.
Eriliselt südamlik ja meeldejääv oli ka sõit Gruusiasse, kinnitavad lauljad. Koorivanem kiidab, et muljed on soojad ja positiivsed: „Me kõik armastame nüüd Gruusiat. Kolm päeva ööbisime peredes, nägime, kuidas seal elatakse. Kohtusime sealsete lauljatega. Grusiinid on väga musikaalsed, ise ütlevad, et sünnivad lauldes. Nende harmooniad on meie omadest erinevad, nemad kiitsid meie laule ja meie nende omi. Loodame, et saame Gruusia lauljad kutsuda augustiks Eestisse, kui lauritsapäeval esitame Veljo Tormise Kultuuriseltsi tellitud originaalteose „Lauritsa lubadus“ täislavastuse.“
Dirigent Taavi Esko jutustas, kuidas leidis külakostiks gruusiakeelse laulu, mille meloodia meeldis. Kui koor seda Gruusias esitas, selgus, tegu on Maarja ülistuslauluga, mis on grusiinide jaoks üks tähtsamaid.
Gruusia-reisi peakorraldaja Mart Laanpere rääkis, et on seoses Tiigrihüppe ekspordiga käinud Gruusias alates 2004. aastast: „Olin Gruusias seekord 14. korda. See riik on jäänud südamesse, on mu lemmikmaa. Kolga-Kuusalu kammerkoor on ikka teinud pikemaid reise, kui taas tuli jutuks, kuhu minna, siis pakkusin Gruusiat. Hakkasin otsima, kas oleks seal kollektiivi, kes võiks meid vastu võtta. Selliseid koore, nagu on meil, Gruusias pole. Leidsin viit-kuut kohalikku muusikakooli ühendava konsortsiumi juhi Rusudan Tšitauriga, kes viis meid kokku 8liikmelise meesansambliga. Sellise tüüpilise Gruusia meesansambliga, punastes vammustes ja kõrgete mütsidega, nagu on televiisoristki nähtud. Niisuguseid ansambleid on seal palju. Meie teine saatja oli üks noortest koosnev folkbänd.“
Kolga-Kuusalu kammerkooriga käis Gruusias 27 lauljat, reis kestis 23.-27. oktoobrini. Gruppi kuulusid ka dirigent, bassilaulja Aivar Leštšinski Tallinnast ja sopran Anneli Tarkmeel Kuressaarest. Üks kontsert oli Tbilisi Riiklikus Ülikoolis. Edasi sõideti Kahheetia piirkonda, elati peredes Gurdžaani linnas või kolmes ümberkaudses külas. Esineti rahvusvahelisel folk-koorimuusika festivalil Gurdžaani muusikakoolis ja vabaõhukontserdil Signagi vanalinnas.
Reisikavas olid ka tutvumine Tbilisi, Gurdžaani ja Signagi linnadega, käik veinitehasesse ning muuseumide külastused.
Mart Laanpere: „Olen varemgi Gruusias peredes elanud, aga täiesti uus kogemus olid õhtusöögid koos sinna juurde kuulunud professionaalsete muusikaliste esitustega. Kõige selle juurde käisid uhked toostid. Eriti ehe elamus oli viimasel õhtusöögil keldris, kus aeti nende puskarit tšatšat – silmad kipitasid suitsust, ühine laulmine, kõned.“
