ANDRES TÕNISSON
Ülevaate aluseks on katked Feliks Pihti, pikka aega Raasikul elanud mehe päevikutest. Kahes käsitsi kirjutatud päevikus on märkmeid skautide üldistest reeglitest ja tarkustest – distsipliin, riigilipu kasutamine, laagrikoha valik, köögivarustus, öövalve, salatähestik, liikmemaksu kogumine, nõuded skaudi-eksamiteks.
Võimalik, et neid päevikuid võib lugeda kohapealse skaudiliikumise esimesteks alusdokumentideks. Päevikud kuuluvad Feliksi tütrele Tiinale, kes elab jätkuvalt Raasikul.
Feliks Piht (1919-1994) kirjutab päevikus, et tema tuttav koolipoiss Leo Nolk, kõva spordipoiss ja I järgu skaut (hilisem noorem-skautmaster), hakkas 1934. aasta novembris Kehras skautrühma organiseerima. Leo isa Johannes oli Kehras jaamaülem, koolis käis poiss Tallinnas. Ajakirjas Eesti Skaut (1935/5) leidub märge, et Nõmme maleva koosseisus tegutses Kehra skautide rühm, mis koosnes 14 poisist. Naabritest said innustust Raasiku poisid, kus Feliksi kõrval oli eestvedaja Lembit Vikati. Kirjanduse ja muu informatsiooniga abistas neid Lagedi skautide juht Aksel Kann. Feliks oli ilmselt esimene Raasiku poiss, kes sooritas skaudieksami. Kuu hiljem sooritas eksami ka Lembit. Pole välistatud, et mõni Raasiku poiss osales skaudiliikumises veel varem mõne teise rühma koosseisus.
Alguses oli Raasiku poistel kavas tegutseda kahes salgas. Peatselt otsustati, et ühest piisab. Salga asutamiskoosolek peeti 4. detsembril 1934 õhtuses rongis Tallinnast koju Raasikule. Seal jõudis Aksel Kann rääkida skautlusest ja tutvustada liikumise põhimäärust. Kolm Raasiku noorukit panid aluse uuele skaudisalgale, mis hakkas kuuluma Lagedi Tähepoegade suguharu ja sellega koos Nõmme maleva juurde. Ametlikum salgakoondus peeti 16. detsembril 1934. Millal täpselt hakati salka rühmaks kutsuma, ei ole kirjas.
Skaudirühma algus on päevikus 13. märts 1935, mil Pihti majas peeti Tähepoegade suguharu (Raasiku) III rühma asutamise koosolek. Asutamiskoosolekul oli 10 poissi, külalisena Kehra rühma juht Leo Nolk. Rühma juhiks valiti III järgu skaut Feliks Piht, salgajuhtideks Lembit Vikati ja Alfred Muugamäe. Salkasid kutsuti vastavalt Öökulli ja Põdra salgaks.
Päevikute pidamine on Feliksil olnud üsna korralik, harva on lünki või raskesti seletatavaid kohti. Alguses olid koonduste protokollid väga korrektsed, hiljem muutusid juhuslikumaks. Tegutseti põhiliselt Raasiku seltsimajas, aga ka Pihti majas, kus Feliksi isa Viktor Piht (1894-1976) töötas loomaarstina. Poisid, kes osalesid skautidena salga esimestel tegutsemiskuudel, on vähemalt perekonnanimega ilmselt mõnelegi vanemale Raasiku elanikule tuttavad.
Feliksi kõrval kuulusid Raasiku skautide sekka Raimond Evart, Leonhardi poeg, sündinud 1919, elukoht Raasiku; Lembit Vikati, Karla poeg, sündinud 1919, elukoht Raasiku (hiljem on elukohaks märgitud Mustvee); vennad Vello ja Valdo Bõmberg (hilisem perekonnanimi Põldver); vennad Ilmar ja Evald Kõiv; vennad Karl ja Feliks Säde; Einhard Püü; vennad Alfred ja Valter Muugamäe, elukoht Raasiku, raudtee maja number 7; Ilmar Poobul, aednik, sündinud 1921, elukoht Haljava alev, Vikati pood; Ilmar Gutenberg; vennad Ervin ja Harry Einseln (hilisem perekonnanimi Eeltee); Ants Saarem, Antsu poeg, elukoht Raasiku jaam, raudtee maja; Kaljo Sepp; Endel Kadakas; Ervin Vahtler.
Tähepoegade suguharu juht oli Tondi sõjakoolis teeniv aspirant-allohvitser Ants Kann, Lagedi Akseli vanem vend. On üllatav, et selles eas noorukitele pakkus pinget skautide küllalt range kodukorra järgimine, ringkirjade ühine arutamine, rivistuste ja koosolekute pidamine, liikmemaksu kogumine ja arvepidamine. Õpetliku skeemiga on varustatud Ants Kanni koostatud lumesõja õpetus. Metoodilise juhendi läbilugemise kohta mõni päev hiljem on päevikus allkirja andnud Aksel Kann, Feliks Piht ja keegi Ennik.
Ilmselt hakkas poiste entusiasm peagi kahanema. Rühma kokkukutsujal ja juhil Feliksil, kes käis iga päev linnas Reaalkoolis, seisis 1937. aasta kevadel ees gümnaasiumi lõpetamine. Ta jätkas rühmajuhina veel 1936. aasta suvel (rühmavanemana on siis märgitud Sepp). Feliksist säilinud fotode seas on mõned, mis kinnitavad ta osalemist skautide suurel ülemaailmsel kokkutulekul jamboreel, mis peeti samal suvel Haapsalu külje all Paralepas. Ühel fotol on suur rivistus Reaalkooli hoovis, kus Feliks on üks lipuhoidjatest. Reaalkooli mõju Feliksi kujunemisel skaudijuhiks oli kahtlemata oluline. Koolis oli tugev skaudiliikumise ja sporditegemise traditsioon, direktor Nikolai Kann oli pikaaegne Eesti skautide peavanem.
Reaalkooli lõpetamise järel läbis Feliks ajateenistuse Tondi sõjakoolis, õppis Tartu Ülikoolis isa eeskujul loomaarstiks. Sõja ajal mobiliseeriti ta saksa armeesse, kus teenis julgeolekupolitsei leitnandina, aidates 1943. aasta sügisel Oudovas korraldada Peipsi-taguste eestlaste evakueerimist. Punaarmee saabudes kavatses Feliks koos koolivendadega Soome põgeneda, ent plaan nurjus. 1944. aasta detsembris järgnes arreteerimine ja vangilaager. Siberist naasmise järel töötas ta maamõõtjana ning jõudis uue aja saabudes Raasikul alustada talupidamist.
Mis skaudiliikumisest Raasikul edasi sai, päevikud ei kõnele. Liikumine keelustati pärast juunipööret 1940. Paljud skaudipoisid langesid sõjas.