Keva­di­sed meel­de­tu­le­tu­sed

LIL­JA PII­BE­LEHT-TA­RAS­SOV,
Ani­ja val­la­va­lit­su­se in­fos­pet­sia­list, Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si lii­ge

Saa­bu­nud on suur ja soe ke­vad, mil vii­ma­ne­gi tal­vel kok­ku lü­ka­tud üü­ra­tu hii­gel­hang van­nub lõ­puks ke­vad­päi­ke­se­le al­la. Lu­me taan­du­des si­ru­tu­vad esi­me­sed arg­li­kud õied päi­ke­se poo­le. Kuid lu­me alt tu­leb kah­juks väl­ja veel pal­ju „põ­ne­vat“.

Sel aas­tal on Tee­me Ära tal­gu­te tra­dit­sioon Ani­ja val­las saa­nud väi­ke­se õe­ke­se hea­kor­ra­ree­de­te näol. MTÜ Pu­has Ring ja Ani­ja val­la­va­lit­sus on kut­su­nud rah­vast üles te­ge­ma ke­va­di­ne suur­pu­has­tus ka ko­duümb­rus­tes, par­ki­des ja män­gu­väl­ja­ku­tel. Üles­kut­se­ga on kaa­sa tul­nud pal­ju ini­me­si. Mä­le­tan ae­ga, kui mi­nu lap­sed veel las­teaias ei käi­nud. Oma iga­päe­vas­tel ja­lu­tus­käi­ku­del olin siis sel­li­ne sa­la-prü­gi­kor­ja­ja, et kui kee­gi juh­tus möö­da kõn­di­ma, püüd­sin nii­sa­ma kul­ge­da, aga kui ke­da­gi lä­he­du­ses pol­nud, top­pi­sin tee äär­de pi­da­ma jää­nud pah­na vank­ri al­la kot­ti. Õn­neks on kesk­kon­na puh­ta­na hoid­mi­se tee­ma prae­gu ena­mi­kul hin­ges ja sel­list va­le­hä­bi enam vast kee­gi ei tun­ne. Hea­kor­ra­ree­de­tel on tub­lilt toi­me­ta­nud ka lap­sed. Nei­le on see ees­ku­ju ja hea kool ko­he maast ma­da­last, sest kes ju­ba pa­be­ri üles kor­jab, sel­le käest see tei­ne­kord enam nii ker­gelt ma­ha ei pu­de­ne.

Ke­va­di­se ko­ris­tu­se juu­res on veel üks tahk. Olen vii­ma­sel ajal kuul­nud le­vi­ma ha­ka­nud ar­va­must, et miks peaks ke­va­del te­ge­le­ma rii­su­mi­se­ga? See ol­la liht­salt üks suur aja rais­ka­mi­ne, sest ko­he ju tär­kab ro­hi ning um­bes kuu aja pä­rast on va­ja na­gu­nii mu­ru­niit­ja käi­ma pan­na. Re­hit­se­mi­se ase­mel pee­tak­se mõist­li­ku­maks ko­duaias mi­da­gi mõist­li­ku­mat et­te võt­ta, näi­teks päi­ke­selt vei­di ju­met saa­da või gril­li­da.

Kui il­mad on soo­jad, kui­vad ja tuu­li­sed – na­gu meil vii­ma­sel nä­da­lal on ol­nud – lii­gi­tub hool­da­ma­ta jäe­tud ma­ja­ümb­rus nii­ni­me­ta­tud ka­ru­tee­ne­te osa­kon­na hal­du­sa­las­se. Väi­ke­sest sä­de­mest te­kib mi­nu­ti­te­ga suur pa­han­dus. See­tõt­tu pa­nen sü­da­me­le, et oma ko­du ja va­ra saab igaüks just ku­lu vä­he­maks rii­su­des ise kaits­ta.

Va­ba­taht­li­ku pääst­ja­na tik­sub mul prae­gu­sel vä­ga tu­le­oht­li­kul ajal ka ko­du­seid toi­me­tu­si te­hes kuk­las tead­mi­ne, et igal het­kel võib tul­la kutse, mis kat­kes­tab kõik muu ja sun­nib äre­val mee­lel roo­ba­des­se pu­ge­ma. Va­hel on va­ja kus­tu­ta­da hei­na või met­sa, hal­ve­mal ju­hul elu­ma­ja.

Ena­mas­ti on meil kõi­gil naab­ru­ses mõ­ni ma­ja või kor­ter, kus tal­ve­pe­rioo­dil ke­da­gi ei ela, kuid ke­va­de saa­bu­des ha­ka­tak­se ka seal nä­da­la­va­he­tus­tel jäl­le toi­me­ta­ma. Naab­ri­te­ga ta­sub ala­ti va­he­ta­da paar sõ­na ja hoi­da pilk peal, kas ne­mad ka sa­ma­moo­di ohuo­lu­kor­di ta­ju­vad. Sel­li­ne oma­moo­di naab­ri­val­ve.

Eel­mi­sel nä­da­la­va­he­tu­sel lei­dis aset juh­tum, kus maas­ti­ku­tu­le­kah­ju sai al­gu­se päi­ke­se käes asu­vast kom­pos­ti­hun­ni­kust. Li­saks ke­vad­päi­ke­se soo­ju­se­le tõu­seb jäät­me­te tem­pe­ra­tuur ka kom­pos­tee­ru­mis­prot­ses­si käi­gus. See­kord jäi ini­mes­te va­ra õn­ne­kom­bel puu­tu­ma­ta.

Aga kui oleks te­gu ol­nud töö­päe­va­ga, kus ke­da­gi ko­dus toi­me­ta­mas ei ole?

Ala­tes 6. ap­ril­list on Ees­tis väl­ja kuu­lu­ta­tud tu­leoht­lik aeg. See tä­hen­dab, et tuld võib te­ha ai­nult sel­leks et­te­näh­tud tu­lea­se­mel, tuu­le­vaik­se il­ma­ga. Käe­pä­rast peak­sid ole­ma es­ma­sed kus­tu­tus­va­hen­did – kas­te­kann või äm­ber vee­ga. Ja käe­pä­rast tä­hen­dab­ki se­da, et vee­nõu on ik­ka­gi ko­he tu­le­ase­me juu­res, mit­te kuu­ris aia­kä­ru all. Tuld ei to­hi jät­ta het­keks­ki jä­re­le­val­ve­ta!

Rõõm­sat ja tur­va­list ke­va­det mei­le kõi­gi­le!