Kaua sa kan­na­tad …

Ka­rin Aan­ja,
Aru­kü­la ale­vi­ku Lil­le ja Har­ju tä­na­va ela­ni­ke ni­mel

Raa­si­ku val­las keh­tib mi­tu ees­kir­ja, mis puu­du­ta­vad ot­se­selt ela­ni­ke iga­päe­vae­lu: hea­kor­raees­ki­ri, lem­mik­loo­ma­de pi­da­mi­se ees­ki­ri, ava­li­ku kor­ra ees­ki­ri. Kõik need on mõel­dud Raa­si­ku val­la ela­ni­ke­le täit­mi­seks, ik­ka sel­le jaoks, et meil oleks siin hea, mõ­nus, tur­va­li­ne ja ra­hu­lik ela­da. Elu näi­tab, et aeg-ajalt tu­leb neid, te­ge­li­kult ju ele­men­taar­seid reeg­leid, iseen­da­le ja ehk ka üleaed­se­le meel­de tu­le­ta­da.

Jä­re­le­val­ve­ta loo­mad, kes tä­na­val vii­bi­jaid hir­mu­ta­vad või naab­ri ter­ri­too­riu­mil pa­han­dust tee­vad, on meie val­la Fa­ce­boo­ki grup­pi­des tee­ma ol­nud ju­ba pi­ke­mat ae­ga. Loom on pe­re­me­he nä­gu ja te­ma käi­tu­mist peab kont­rol­li­ma just see­sa­ma pe­re­mees. Kui pe­re­mees ei tea, kui­das se­da tu­leb te­ha, peab te­da õpe­ta­ma, just na­gu me oma las­te­le õpe­ta­me, et jää­ti­se­pa­be­rit po­le ilus su­va­lis­se koh­ta ma­ha vi­sa­ta, vaid peaks kat­su­ma sel­le­ga kui­da­gi­moo­di prü­gi­kas­ti­ni jõu­da.

Raa­si­ku val­la ava­li­ku kor­ra ees­kir­jas on muu täht­sa kõr­val kir­jas, et kee­la­tud on te­ki­ta­da mü­ra, seal­hul­gas muu­si­kat, mil­le val­jus üle­tab õi­gu­sak­ti­de­ga keh­tes­ta­tud nor­ma­tii­ve. On aru­saa­dav, et meid ta­ba­nud ilu­sad su­veil­mad mee­li­ta­vad ini­me­si värs­ke õhu kät­te mõ­nu­sat aia­pi­du või sau­naõh­tut pi­da­ma, kuid tu­leks ik­ka­gi mee­les pi­da­da, et kui ti­hea­sus­tu­se­ga alal tun­neb era­muo­ma­nik end maail­ma va­lit­se­ja­na ja su­rub ter­ve­le kvar­ta­li­le, kui nii võib Aru­kü­la kon­teks­tis öel­da, kor­du­valt pea­le oma muu­si­ka­list mait­set, see­juu­res ti­h­ti­pea­le unus­ta­des ka öö­ra­hu mõis­te, on see üs­na­gi häi­riv. Liia­ti­gi kui su­vi­ne sa­ge et­te­võt­mi­ne – mik­ro­fo­ni rää­ki­mi­ne ja va­li muu­si­ka – häi­rib ju­ba ava­lik­ku üri­tust, na­gu juh­tus jaa­ni­lau­päe­val Aru­kü­la lau­lu­väl­ja­kul toi­mu­nud las­teü­ri­tu­se­ga. Ei pea ju ole­ma na­gu „Tu­ju­rik­ku­ja“ lau­lus, et meie va­lu­lä­vi on kõr­ge na­gu Mu­na­mäe tipp ja kõik me kan­na­ta­me ära.

Lõ­puks pa­ne­vad kan­na­ta­jad sel­jad kok­ku ja jul­ge­vad öel­da, et igaü­hel peaks ole­ma õi­gus oma aias lin­nu­lau­lu kuu­la­ta. Kel meel­dib va­li muu­si­ka, siis sel­le nau­ti­mi­seks on omad või­ma­lu­sed, nii et see tei­si ei häi­ri – kont­ser­did, öök­lu­bid, kõr­vak­la­pid. Ini­me­sed on eri­ne­vad, kuid me pea­me ar­ves­ta­ma, et igas tä­na­vas elab nii väi­ke­lap­si kui ka va­nu­reid, kel on sa­ma­moo­di õi­gus ra­hu­li­ku­le elu­le.