INDREK SAAR, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Meie ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnisson armastas öelda, et ajakirjaniku seisusega käib kaasa kohustus rääkida tõtt, vältida hüsteeriat ning teenida rahvast.
Ajal, mil üleriigilist meediat kritiseeritakse liigse kolletumise ja poliitilise kallutatuse eest, peitub kohaliku ajakirjanduse õnn võimaluses olla sõltumatu, teenida kodukandi rahvast ja rääkida inimestele tõtt. Hiljuti said avalikuks juhtumid, kus maavanem või mõni teine kõrge ametnik on teinud ettepaneku kohaliku lehe peatoimetaja väljavahetamiseks. Kuidas Tõnissoni laotud vundamenti nende ohtlike märkide valguses alles hoida?
Maakonnalehed on väga paljudele lugejatele ülejäänud meediast usaldusväärsemad: toimetus asub lähedal, seal töötavad ajakirjanikud on kursis kohalike teemadega ning käsitlevad piirkonna inimestele olulise tähendusega uudiseid.
Kahtlemata oleks võimule mugav, kui maakonnalehed sarnaneksid vallalehtedega, kus on mustvalgel kirjas vaid valla pressiteated ja vallavanema pöördumine rahva poole. Kogukonna jaoks tähendaks see aga sammu suletuse poole.
Hiiu Lehe ja Nädalise peatoimetajad on avalikult tunnistanud, et nad on tundnud võimukandjate survet ajalehtedes käsitletavate teemade osas. Taoline käitumismall kuulub mõne sellise riigi praktikasse, kus demokraatia ja sõnavabadus on alles uudistooted. Ja ka enamikes nn. siirderiikides püütakse liikuda ajakirjanduse sõltumatuse suunas. On ju võimust sõltumatu ajakirjandus vaba ühiskonna üks kesksemaid tunnuseid ja eeldusi!
Toimetuste survestamine pole mingil juhul aktsepteeritav – ajakirjanike töö juurde ei käi võimule meeldida tahtmine.
Mõistagi ajakirjanikud eksivad aeg-ajalt, ikka kohtab lehes tasakaalustamata, ilma teise poole kommentaarideta uudiseid või siis ebatäpseid andmeid ja kontrollimata fakte. Kui on eksitud ajakirjanduslike reeglite vastu, siis tuleb meedia suhtes ka kriitiline olla.
Demokraatlikus ühiskonnas parandatakse vead õige informatsiooni avaldamise ja vabandamise, mitte aga töötajate väljavahetamisega. Riigikontrolör Mihkel Oviir kritiseeris hiljaaegu täitevvõimu vaba mõttevahetuse summutamise eest. Kui võimulolijate seas võtab maad enesega rahulolu, veendumus oma ilmeksimatuses ja suutmatus vigu tunnistada, siis tähendab see üheselt stagnatsiooni.
Valitsusasutused töötavad inimeste jaoks, nende tegevus ning otsused peavad olema inimestele nähtavad ja arusaadavad. Kui me ei taha lasta tekkida bürokraatiamasinat, mis tegutseb eelkõige iseenda jaoks ja huvides, on hädasti vaja ajakirjandust, kes valgusvihu otsustajatele suunab.
Kohalike lehtede suukorvistamine julgustab täitevvõimu tegudele, millest nad muidu avalikustamise saamise hirmus hoiduksid – olgu siis tegu huvide konflikti või ametihüvede ärakasutamisega. Ja nii võime taas jõuda eelmisest riigikorraldusest veel paljudele tuttava tõdemuseni: meil on kõik võrdsed.
Mõned on lihtsalt kõige võrdsemad.
