Põhja küla elanik, loomaarst
1. detsember jälle möödas ja kalastuskaardid jaotatud. Osalesin selles rallis tänavu esmakordselt, olles siiani pealtvaataja-kuulaja emotsionaalses rollis. Kuna ei olnud enne erilist kogemust pilet.ee keskkonna kasutamisega, siis tuli esimese üllatusena teadmine, et enne vajaliku toimingu tegemist pead olema sisse loginud, ja teise üllatusena, et pead omama kasutajakontot – ja sinna see kalastuskaart seekord läks.
Aga oma viga muidugi, et enne oluliselt ei süvenenud. Eks järgmisel aastal olen targem. Seda võib küll öelda, et kui nipid ja trikid kõik teada, siis ei tohiks tavalise arvutikasutaja kogemusega kodanik eeldusel, et internet ikka levib ja kokku ei jookse, hätta jääda, mis sellest, et kogu aktsioon kestis ei rohkem ega vähem kui 4 (SIC!) minutit. Lugejale teadmiseks, et jutt käib kalastuskaardi taotlemisest kalastamiseks Harjumaal merel ja nakkevõrguga.
Uue asjana oli sel korral võimalus järgneval aastal kalastuskaarte nädala kaupa soetada. Mis seal öelda – üllas idee, aga järjekordne nõrk teostus või siis hoopiski suur kavalus, et vaikselt ja rahulikult nakkevõrgu kuutasu tõsta. Tore oleks muidugi, kui saad puhkuse ajaks paariks nädalaks loa ja võid südamerahus oma hobiga tegeleda – midagi analoogset nagu siis kui tahad nädalalõppu spinningut loopides veeta. Aga mis tegelikult toimub: kellel investeerimisvõimalused suuremad, ostavad load juba ammu ette ära, mis sest, et loa kehtimise nädalal ehk kalastusilma polegi. Loogilisem ja arusaadavam oleks neid lubasid anda näiteks paar nädalat ette.
Aga nagu selles hobikalastuse ja kalastuskaartide jagamise asjas üleüldse midagi loogilist ja arusaadavat oleks. Välja arvatud asjaolu, et kõik, kes asja sees, saavad ju aru, et kogu tants ja trall käib selle ümber, mismoodi oleks kõige lihtsam hobikalurite tegevust kontrollida.
Võtame näiteks olukorra, kus peres kahel inimesel on kalastuskaart ehk antud juhul õigus panna kahe peale merre 140 meetrit nakkevõrku. Peremees on kodune, naine aga seotud tööga kodust eemal. Kes selgitaks, mis vahet ja tähtsust on, kumb võrgud merre paneb või sealt välja võtab? Isegi juhul kui tegu on võrguvarastega, on ju kalasaak ehk siis oletatav saak perioodil, milleks ühele võrgule on luba väljastatud, ikka ühesugune, sest see on ju võrgulubade limiidi arvestuse aluseks, või kuidas? Lippude peal on isikukoodid kirjas, kohe selge, kas võrgud on seaduslikud või mitte.
Aga ei – kõigepealt kirjuta volitus, siis veel helista ja vurista ette nimed, isikukoodid, võrguloa numbrid ja teab veel mida. Ja seda kõike hommikul kella kuue ajal. Justkui nagu võrke nõudma minnes ei olekski midagi muud teha. Ilus päev algab kohe pingega – ega ma ometi midagi tegemata ei unustanud, kas kogu dokumentatsioon on ikka kaasas, äkki inspektorid põõsas passimas – tulevad ja teevad trahvi või võtavad kalastusõiguse hoopiski ära?
Kallid sõbrad, tegu ei ole ju salapiirituse veo või ebaseadusliku piiriületusega, nagu eelnevatel aegadel võis juhtuda. Heal juhul siputab mõni kalake võrgus. Ühe võrguga merel käies ju suuremat saaki loota ei ole, seda teab iga rannalapski. Halvemal juhul on saagiks pool tonni ujuvat taimset materjali või nööriks keerdunud võrk.
Seekord siis nii. Rääkida tahaks veel paljustki – harrastuskalapüügi seaduste tagamaadest, kalastuskaartide jaotamisest ja limiitidest, püügiruutudest, trahvidest ja nende määramisest. Kes tunneb, et tahaks ka antud asjas arvamust avaldada või ehk midagi selgitada, saab kontakteeruda meili teel.
