KAAREL EENPALU tähtsust Arukülale ei saa alahinnata

736

Möödunud laupäevasest Postimehest saime lugeda kõige kauem ministritoolil istunud eestlastest. Välisminister Urmas Paeti kõrval mainiti  ka sõjaeelse Eesti pikaajalisem minister Kaarel Eenpalu.

„Pikaajalise siseministrina oli Eenpalu professionaalne, kalkuleeriv ja kaval poliitik, kes aga ei saanud hoobelda värvika isiksuse, meeldejääva temperamendi või lennukate ideedega,“ kirjutas leht.

Eenpalu koduküla Aruküla kohusetundliku elanikuna pean mainima, et kogu alevik oleks selle jutu peale juba, piltlikult öeldes tagajalgadel püsti. Kaarel Eenpalu isiksusel oli mängida ülimalt oluline roll kogu Aruküla identiteedi ja vaimsuse kujunemise loos.

Niisama tühjale kohale ei teki hulgaliselt kodanike­ühendusi, mis suunavad küla arengut vallavalitsusest rohkemgi, ja niisama ei võta elanikud ette hulljulgeid plaane lükata käima oma huvikool, luua külla waldorfkool või panna volikogu liikmed tuntud tantsusaate stiilis võistlustantse tantsima.

Mälestus erakordselt värvikast kujust, kes julges rääkida oma unistustest, vaimustas külaelanikke oma põhimõttekindluse ja külarahvale peetud sütitavate kõnedega, ühendab ja julgustab Aruküla inimesi siiani.

Kaarel Eenpalu lood on kandunud tänapäeva noorteni paljude kooliõpetajate, eelkõige Aruküla ajaloo erilise väärtustaja, õpetaja Mai Erbe jutustatu kaudu. Siiamaani meenutatakse endist peaministrit tema koduküla arendamiseks välja käidud lennukate ideede järgi.

Tänu tema avatud mõtlemisele ja külaelanike julgustamisele kõrgub täna keset alevikku võimas pärnaallee, vanemate inimeste juttude põhjal oli Eenpalul lausa plaan mööda seda käima panna trammiliin raudteejaamast mõisahooneni, mille kõrvale viimane ka rajas oma talu.

Eenpalu abil suutis kohalik kultuurirahvas 1939. aastal püstitada alevikku ka esimese rahvamaja, mille ehituseks kogutud annetustest pool tuli just peaministri rahakotist.

Julgen väita, et vähemalt väikese Aruküla aleviku rahva eneseteadvusele jättis erakordselt värvikas kuju kustumatu jälje ning ma ei näe mingit põhjust Kaarel Eenpalut pidada värvituks ainult seetõttu, et tema end kodukülale pühendas ja leidis oma ideedele siin soodsa pinnase. 

Külades ja väikelinnades elamist ja selle arengusse panustamist on sageli iseloomustatud „käe elu pulsil hoidmisega“. Niisamuti öeldakse, et muutused algavad rohujuure tasandilt.

Usun, et Kaarel Eenpalu ei vääri kindlasti väiksemat tähelepanu, kui teised sõjaeelsed riigipead, kes kõrges ametis olles ei leidnud aega koduküla heaks enam midagi ära teha.