Ka ük­si­ke­ma laps va­jab mär­ka­mist

169
MATI ILMJÄRV

MA­TI ILM­JÄRV, MTÜ Isa­ta Las­te Heaks ju­ha­tu­se lii­ge

Küm­me aas­tat ta­ga­si, 2009. aas­tal asu­ta­sid kolm erai­si­kut mit­te­tu­lun­du­sü­hin­gu Isa­ta Las­te Heaks. Or­ga­ni­sat­sioo­ni loo­mi­se ajen­diks sai as­jao­lu, et seo­ses oma töö­ga koo­lis ja jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi hal­dus­a­las tead­vus­ta­sin, et pal­ju­del las­tel ei ole ko­dus isa. MTÜ­ga oli mõ­te ha­ka­ta kor­ral­da­ma isa­ta kas­va­va­te­le las­te­le üri­tu­si, kus osa­lek­sid mees­soost va­ba­taht­li­kud, kes saa­vad pak­ku­da ük­sik­va­ne­ma­test ema­de las­te­le me­he­lik­ku ees­ku­ju. Sa­mu­ti soo­vi­si­me vä­hen­da­da ük­si­ke­ma­de hool­dus­koor­must ja toe­ta­da pe­re­sid ma­te­riaal­se abi – las­te­le riie­te ja koo­li­tar­ve­te – va­hen­da­mi­se­ga.

Ük­sik­va­ne­ma­ga pe­red on need, kus va­ne­ma­te koo­se­lu lõp­pe­mi­se või abie­lu la­hu­tu­se jä­rel on last või lap­si jää­nud pe­res kas­va­ta­ma üks va­nem, ta­va­li­selt ema. Sa­mu­ti on ük­sik­va­ne­ma­ga pe­red näi­teks toit­ja kao­ta­nud pe­red, kus ühe va­ne­ma sur­ma jä­rel on tei­ne va­nem jää­nud last või lap­si kas­va­ta­ma ük­si.

Prae­gu koon­dab ja toe­tab or­ga­ni­sat­sioon MTÜ Isa­ta Las­te Heaks 15 ük­sik­va­ne­ma­ga, täp­se­malt ük­si­ke­ma­ga, pe­re­kon­da, kus kas­va­vad kok­ku 20 last va­nu­ses 5-15 eluaas­tat. Nad on pea­lin­nast, Põh­ja-Tal­lin­na, Kesk­lin­na ja Las­na­mäe piir­kon­nast. Or­ga­ni­sat­sioo­ni kor­ral­da­tud üri­tus­tel on kaa­sas ta­va­li­selt ku­ni viis va­ba­taht­lik­ku, kuid meie mit­te­tu­lun­du­sü­hin­gu heaks pa­nus­ta­vaid va­ba­taht­lik­ke on kok­ku viis­teist. Põ­hi­li­selt kor­ral­da­me ük­si­ke­ma­ga pe­re­de las­te­le üri­tu­si ja väl­ja­sõi­te. Saa­me se­da te­ha et­te­võ­te­te ja erai­si­ku­te käest saa­dud an­ne­tus­te abi­ga. Lä­hi­aas­ta­tel soo­vi­me kaa­sa­ta oma te­ge­mis­tes­se-et­te­võt­mis­tes­se ku­ni 50 last ük­si­ke­ma­ga pe­re­dest.

Las­te, eel­kõi­ge pois­te jaoks on vä­ga olu­li­sed kõik­või­ma­li­kud sport­li­kud aja­veet­mis­või­ma­lu­sed – hüp­pa­mi­ne ja jooks­mi­ne, ra­tas­te või ru­la­de­ga sõit­mi­ne. Poi­sid ta­ha­vad rah­mel­da­da, en­nast väl­ja ela­da, möl­la­ta ning en­da füü­si­li­si või­meid proo­vi­le pan­na. See­tõt­tu ole­me oma ühin­gu kor­ral­da­tud üri­tus­te raa­mes käi­nud tut­vu­mas pal­ju­de eri­ne­va­te me­he­li­ke elua­la­de­ga, mis on seo­tud näi­teks lae­va­de, au­to­de, teh­ni­lis­te spor­dia­la­de­ga, sa­mu­ti tea­dus­kes­kus­tes. Iga-aas­ta­ne kin­del tra­dit­sioon on ühi­ne jõu­lu­pi­du. Tä­na­vu juu­nis oli­me las­te­ga koos Lau­lu­väl­ja­kul et­te­võt­mi­sel „Del­fi ral­li­päev Ott Tä­na­ku­ga“. Al­les äs­ja, möö­du­nud nä­da­la­va­he­tu­sel oli­me Kuu­sa­lu val­la Ha­ra sa­da­mas koos­töös Pääs­te­lii­du, ühin­gu­ga Mär­jad Kä­pad ja Ju­min­da Pool­saa­re Selt­si­ga toi­mu­nud me­re­pääs­te üri­tu­sel, mil­le­ga soo­vi­si­me ük­sik­va­ne­ma­te las­te­le pak­ku­da võimalust koh­tuda ühis­kon­nas po­si­tiiv­se­te ees­ku­ju­de­ga.

Mi­nu kui or­ga­ni­sat­sioo­ni Isa­ta Las­te Heaks ju­hi jaoks on suu­rim rõõm teh­tud tööst need het­ked, kui näen, et oled suut­nud teis­me­lis­tes pois­tes ära­ta­da hu­vi min­gi ala, vald­kon­na või tee­ma vas­tu, süs­ti­da neis­se po­si­tiiv­sust ning pak­ku­da isa­ta kas­va­va­te­le noor­mees­te­le me­he­lik­ku ees­ku­ju. Kui näit­le­ja Rai­vo E. Tamm osa­les meie ühin­gu üle-eel­mi­se ja su­mo­maad­le­ja Ba­ru­to eel­mi­se aas­ta jõu­lu­peol ning kõik pe­red ja lap­sed said nei­lt kü­si­mu­si kü­si­da ja mõ­nu­sas at­mos­fää­ris jut­tu pu­hu­da, mõist­sin, kui olu­li­ne on, et pois­te jaoks, kel ei ole ko­dus isa, on ühis­kon­nas ees­ku­jud, ke­da nad saa­vad imet­le­da ja kel­le moo­di nad soo­vi­vad ol­la.

Sa­ma­moo­di na­gu ema­de­le-isa­de­le, kes kas­va­ta­vad lap­si pe­res ühi­selt, on ka ük­sik­ema­de­le vä­ga olu­li­ne, et neid ja nen­de pe­re­de lap­si mär­ga­tak­se ja kaa­sa­tak­se. On suur rõõm nä­ha ema sil­mi, mis tä­na­vad sind liht­salt sel­le eest, et oled te­ma lap­se jaoks ole­mas.