Isa­maa­li­ne kõ­ne Kõr­veaial

36
Mart Maid­re

Mart Maid­re,
Vel­jo Tor­mi­se Kul­tuu­ri­selt­si lii­ge

Kui me­hed läk­sid esi­mest kor­da Tar­tus­se lau­lu­pi­du pi­da­ma, ke­set hei­na­teo ae­ga, siis mil­lest nad mõt­le­sid, mil­le­le loot­sid, mil­lis­te sõ­na­de­ga neid ko­dust tee­le saa­de­ti?

Kui me­hed Va­ba­dus­sõt­ta läk­sid loo­ma se­da, mi­da maail­mas veel ole­mas­ki pol­nud, ja ühe soom­la­se käest kü­si­ti, kes Pa­ju la­hin­gus üles näi­da­tud vap­ru­se eest Va­ba­dus­ris­ti päl­vis, kui­das see käis, vas­tas ta, et eest­la­sed põ­ru­ta­sid muud­kui ees, ega meie­gi ma­ha jää­nud.

Mis sel­lest kõi­gest väl­ja tu­li – Ees­ti Va­ba­riik. Ja kui võr­rel­da nen­de ka­he monst­ru­mi­ga, kes meid tei­ne­tei­se või­du niiöel­da va­bas­ta­ma on re­bi­nud, siis pä­ris inim­sõb­ra­lik.

Aga mil­le­ga ole­me hak­ka­ma saa­nud meie, põlv­kond, kel prae­gu 50-80 eluaas­tat tur­jal? Kui veel häs­ti pa­tee­ti­li­seks min­na, siis mil­li­ne on ol­nud meie pa­nus isa­maa al­ta­ri­le? Vas­tus on vä­ga liht­ne – me pi­da­si­me vas­tu, ku­ni lipp lau­lust tõu­sis, sest ta oli meis kõik ole­mas roh­kem kui me ise os­ka­si­me ar­va­ta­gi.

Aga kui­das nüüd eda­si – x, y ja z põlv­kon­nad? Lä­heb kee­ru­li­seks? Ühe as­ja peak­sid need põlv­kon­nad en­da­le sel­geks mõt­le­ma. Sel­le, et siin oled sa sün­di­nud, siin on su häll kii­ku­nud, siin on isa-ema käed sind toit­nud – siin on su õi­gu­sed ja ko­hus­tu­sed oma ko­du­le, kal­li­ma­le ja mood­sa elu jär­gi kar­jää­ri­le. Õi­gu­sed ja ko­hus­tu­sed on na­gu va­sak ja pa­rem kä­si, kui üh­te ei ole, siis oled in­va­liid. Kui näed ai­nult en­da õi­gu­si ja unus­tad ko­hus­tu­sed, jääd võl­gu oma esi­va­ne­ma­te­le, kes se­da maad on sa­jan­deid loo­nud. Sel­lel maal on vas­tu pi­da­nud ini­me­sed, kel­le tööd te­hes te­kib ar­mas­tus sel­le maa vas­tu, sõl­tu­ma­ta rah­vu­sest.

Meis kõi­gis on unelm va­bast ko­da­ni­kust, kes ise oma saa­tust ku­jun­dab. Aga üks asi on küll sel­ge, et kui saa­tus sun­nib võit­le­ma, siis tu­leb se­da te­ha ko­he, oma li­pu all, vas­ta­sel kor­ral võe­tak­se sul kraest kin­ni ja sun­ni­tak­se sõ­di­ma ik­ka­gi. Aga siis juh­tub see võõ­ras­te lip­pu­de all, võõ­ras­te idee­de ni­mel ja tap­pa ai­ta­me pä­rast nii oma­de kui võõ­ras­te pat­tu­de eest. Ning ja­ma siis nen­de pronks- ja muld­sõ­du­ri­te­ga.

Meie jõud on meie mee­les, mõt­le­mis­või­mes, suut­lik­ku­ses adu­da ümb­rit­se­vat maail­ma, et viia nii en­nast kui oma kal­leid lä­bi elu­võit­lus­te. Meie jõud on me kee­les, nais­te arm­su­ses ja mees­te mee­les.

Elagu Eesti rahvas! Elagu lauljad, tantsijad ja pillimehed! Elagu Eesti vabariik!