Hoia­me oma sil­ma­te­ra­sid – õpi­last ja õpe­ta­jat

94
KATRI RAIK.

KAT­RI RAIK,
Rii­gi­ko­gu kul­tuu­ri­ko­mis­jo­ni lii­ge, sot­siaal­de­mok­raat

1. sep­temb­ril läks Ees­tis koo­li li­gi­kau­du 155 000 õpi­last, kel­le seas on 14 200 esi­me­se klas­si last. Üld­ha­ri­dus­koo­li­de õpe­ta­ja­te­na tee­nib meil lei­ba peaae­gu 15 800 ini­mest.

Sel aas­tal tu­leb sü­gis teist­moo­di. Koo­li­juht mu­ret­seb, kas ik­ka on kõik õpe­ta­jad ole­mas – piir­kond­lik ja kind­la­te õp­peai­ne­te õpe­ta­ja­te puu­dus on Ees­ti ha­ri­du­se suu­rim mu­re. Tä­na­vu mu­ret­seb ta ka vii­ru­seo­hu pä­rast. Kas kõik kol­lee­gid on ik­ka val­mis klas­si et­te mi­ne­ma või loo­bub veel mõ­ni vii­ma­sel het­kel õpe­ta­ja­tööst? Eri­ti siis, kui klas­sid on pea­ra­ha­põ­hi­se ra­has­tu­se tõt­tu lii­ga suu­red ja klas­si­ruu­mid kit­sad ning te­ren­dab või­ma­lus, et õpi­la­sed pea­vad koo­lis käi­ma va­he­tus­te kau­pa. See võib tä­hen­da­da, et pool klas­si on koo­lis ühel ja pool tei­sel nä­da­lal. Kõik need kar­mid en­nus­tu­sed loo­de­ta­vas­ti ei täi­tu, ent ome­ti peab koo­li­rah­vas ka nii mõt­le­ma.

Möö­du­nud ke­vad an­dis kõi­gi­le õp­pe­tun­ni, mi­da me ta­ga­si ei ta­ha. Su­vi­se puh­ku­se jä­rel on sel­le­le hel­gem ta­ga­si mõel­da. Koo­li­rah­val, ka õpi­las­tel, on eri­ne­vaid ko­ge­mu­si, nii häid kui hal­bu. Kind­las­ti sai­me me kõik tar­ge­maks ja paind­li­ku­maks, õpe­ta­jad õp­pi­sid juur­de­gi. Mul­le meel­dis vä­ga üks ko­roo­naa­ja lõ­pu aru­te­lu Nar­va muu­si­ka­koo­li õpe­ta­ja­ga, kes üt­les, et pa­lus oma pil­liõ­pi­las­tel saa­ta en­da­le muu­si­ka­pa­la vi­deo­ga. Õpi­la­sed taht­sid, et see kõ­laks häs­ti ja nii pi­did­ki nad pa­la ühek­sa kor­da lä­bi män­gi­ma, mis oli õpe­ta­ja unis­tus. Ras­kest olu­kor­rast võib ka tub­lis­ti või­ta.

Rää­ki­sin ühe aja­looõ­pe­ta­ja­ga – ka mi­na olen ha­ri­du­selt aja­looõ­pe­ta­ja ja püüan ka klas­si et­te jõu­da – kui­das viia sel sü­gi­sel aja­looõ­pe­tust lä­bi nii, et mit­te jää­da kit­sas­se klas­si­ruu­mi kin­ni. Ees­ti lin­nad ja ale­vid on eri­ne­vad, aga igaü­hes neist on mi­da­gi aja­loo­list, mi­da saab koo­lip­rog­ram­mi­ga si­du­da. Ja lõ­puks al­gab­ki just ko­dust ning ko­du­ko­hast meie iden­ti­teet ja aja­lu­gu. Sel sü­gi­sel ei to­hi õue­sõ­pet kar­ta.

Ühe õp­pe­tun­ni sai­me ke­va­dest veel. Mõ­ned­ki lap­se­va­ne­mad ava­sid esi­mest kor­da õpi­ku ja töö­vi­hi­ku. Näh­ti pal­jut, mi­da kri­ti­see­ri­da. Ole­me nüüd üh­te meelt sel­les, et õp­pe­va­hen­di­te koos­ta­mi­se ta­ga peaks seis­ma suu­rem mees­kond. Sa­mu­ti ei ole Ees­tis prae­gu enam lap­se­va­ne­mat, kel­lel po­leks koo­liõ­pe­ta­ja ko­ge­must. Ka se­da tea­vad nüüd kõik, et te­gu on ras­ke, aga vä­ga tä­nu­väär­se töö­ga. Loo­de­ta­vas­ti hin­da­me me õpe­ta­ja tööd edas­pi­di roh­kem.

Õpe­ta­jaa­me­ti pres­tiiži tõu­sust on ju rää­gi­tud aas­ta­küm­neid ja see ei sõl­tu ai­nuük­si pal­gast. Et õpe­ta­ja elu­kut­ses­se suh­tu­mi­ne on tõu­su­teel, näi­tab as­jao­lu, et sel aas­tal te­gi hoo­pis roh­kem noo­ri üli­koo­li­des va­li­ku õpe­ta­jaõ­pin­gu­te ka­suks.

Kind­las­ti õpe­tas möö­du­nud ke­vad nii õpe­ta­jaid kui õpi­la­si ar­vu­tit või nu­ti­sea­det pa­re­mi­ni ka­su­ta­ma. Krii­si­olu­kor­ras õpib ini­me­ne kii­res­ti ning tih­ti sat­tu­sid osa­va­mad noo­red oma õpe­ta­jaid õpe­ta­ma. On vä­ga hea, et õpe­ta­ja ja õpi­la­ne koos õpi­vad. Siin ei to­hi pea­tu­da, di­giõ­pet ja vas­ta­vat õp­pe­va­ra tu­leb eda­si aren­da­da. Pal­ju­de­le so­bib just sel­li­ne õp­pe­viis. Ideaal­ne õp­pi­mis­maailm on­gi nii­su­gu­ne, kus igaüks saab va­li­da oma tee ees­mär­gi­ni jõud­mi­seks.

Vä­he­malt igal nel­jan­dal pe­rel oli ko­roo­naa­jal kee­ru­li­ne lu­ba­da en­da­le pii­sa­valt kii­ret in­ter­ne­tiü­hen­dust ning nu­ti­sea­det või ar­vu­tit. Ma ei leia, et tu­leks käi­vi­ta­da prog­ramm „Iga­le lap­se­le rii­gi ku­lul ar­vu­ti“, küll aga tu­leks se­da te­ha vas­ta­valt va­ja­du­se­le.