IVARI PADAR, Europarlamendi saadik, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Suure hooga on käimas valmistumine euro tulekuks. Nagu ikka on skeptiliste eestlaste seast välja sulanud need, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on aga see, kes imet ei looda, kuid usub paremusse.
Mõne aasta eest oli tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Täna teavad vast kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkaima hulka ei saa ja tuleb ka tööd teha.
Majanduseksperdid räägivad sellest, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu on Eesti konkurentsivõime parandamine hädavajalik. Meie palgatase oli vahepeal kõrgem kui me võrreldes teiste turgude ja palgasaajatega väärt olime.
Antud väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline – pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallemaid asju kui Eesti ettevõtja.
Tootlikkuse kasv on seega majanduse üldise konkurentsvõime küsimus. Meie konkurentsivõime ei peitu mitte madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele on globaalset nõudlust.
Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik. Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ning tööharjumusi on Eestis tootlikkuse tõstmiseks ruumi küll.
Aga see kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Nutta rahvusliku kapitali kadu on mõttetu ja rumal – rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.
Euro tähendab ka hurra-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades.
Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osakaal, siis tuleb tunnustada, et eestlane tuleb või hambad ristis oma võlaga ise toime.
Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal.
Meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopaga. Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid eurosisendi ajel.
Laenupakkumise täiendavaks motivaatoriks oli see vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning täiendav riskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt oli omakorda võimalik teenida. Mitte midagi saatanlikku.
Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvu-ootusi. Valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisa-eelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.
Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv saab olema mõõdukas. Ja kinnisvarast saab üks mõõdukate marginaalidega majandusharu. Ime lubajaid ei tasu enam uskuda ei majanduses ega poliitikas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.
Euro oludes saab tasakaal olema märksa suurem, sest siis pole enam rahaturgudel täiendavaid riskimarginaale. Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema ka tööpuudus.
