
Kehra gümnaasiumi
õppealajuhataja,
Eesti Emakeeleõpetajate
Seltsi esimees
Iga-aastane emakeelepäev paneb taas mõtlema meie väikese keele õnnelikule saatusele: koht maailma arenenud keelte hulgas, peaaegu maailma suurima rahvaluulekoguga, erilise kohanimepagasiga, sünonüümide- ja väljenditerikas, kõrghariduse keel, uuendustele aldis, oma riigi keel.
Olen ühel keeleretkel kohtunud Kuramaa viimase liivlasega, liivi mehega, kes oli sündinud liivi isa-ema perre. Hirmutav on mõelda, et kellestki võib saada oma rahva viimane liige. Jah, liivlased on välja surnud, liivi keel mitte. Et meiega seda ei juhtuks, tuleb hoolega hoida oma riiki ja haridust.
Lisaks etnilisele kõnelejale tuleb oluliseks pidada ka neid, kes õpivad eesti keelt kui võõrkeelt. Seda tehakse päris usinalt üle maailma. Huvi üks põhjus on kindlasti müstika, mis meie keelega kaasas käib. Kuidas on olnud võimalik niivõrd paljudest survetest läbi tulnud pisikese rahvakillu keele säilimine? Ju siis on tegemist fenomeniga. Tore on mõelda, et oskame haldjate keelt, salakeelt, võlukeelt, lindude keelt – aga selleks võõrad on eesti keelt pidanud. Kõikides meie lähedastes sugulaskeeltes on susisevad häälikud tavalised. Meie keelest on need kadunud, kõla kostab laulvalt, pehmelt, hellitavalt, kudrutavalt, suisutavalt.
Kui keel on nii väike, siis on iga kõneleja väärtuslik. Kehra koolil on suurepärane missioon – anda kogu aeg juurde uusi eesti keele kõnelejaid. Meie lapsed on uhked, et nende keel on eesti keel. Seda missiooni on vaja lastel edasi kanda, minna Eesti ülikoolidesse ja hoida keelt harituna. Nii on nad oma kodukoha keele hoidjad ning kogu eesti keele hoidjad.
Viimasel ajal on hakatud muretsema, et valdavalt inglisekeelsed rakendused, mida nutiseadmetes kasutatakse, on halvendanud õpilaste eesti keele oskust. Nutindus ise ei halvenda keeleoskust, seda teevad muud mõjutajad: vähene vahetu suuline suhtlus, kuigi eks see võibki olla asendatud nutisuhtlusega, lugemisharjumuse puudumine, arutlemisvõimaluste vähesus, eeskujud. Asi on õiges kasutamises. Kui sõita rongiga maailma avastama, on see hiilgav võimalus ääretu teadmistepagasi kogumiseks, aga kui raudteel niisama hängida, võib rongi alla jääda. Kas siis raudtee on hea või halb? Ma ei arva, et inglisekeelsed rakendused halvendavad automaatselt emakeeleoskust, kui me kasvatame teadlikku keelekasutajat. Meel ja keel käivad koos – kui me ise eesti keelt väärtustame, ei suuda miski meie keelele halba teha. Küll aga peab meie keel ajaga kaasas käima, et kõik vajalikud sõnad ikka olemas oleksid.
Meie keel ei ole süüdi selles, et vahetevahel lipsab suhtlusesse sisse võõraste keelte sõnu. Eesti keeles saab kõigest rääkida, vahendid on olemas iga teema jaoks. Kujutage ette, et hakkate midagi seletama, kuid seda ei saa teha, sest nähtuse kohta sõna puudub! Eesti keelel sellist muret pole, sest keel elab koos kõnelejatega ja kõnelejad on maailmarahvas.
Kõik muutub, keel on pidevas muutumises ja see on keelele hea. Võib-olla praegused lapsed ei tunne enam üsna tavaliste sõnade tähendust, nagu varn ja vaen. Küllap midagi on nende sõnade asemele tulnud. Võime konservatiivselt tahta vana hinnata, aga noored võtavad riided nagist ja lähevad vimmata varakevadisele tänavale tasakaaluliikuritega pokemone taga ajama.