Ema­kee­le­päe­va mõt­ted

Iga-aas­ta­ne ema­kee­le­päev pa­neb taas mõt­le­ma meie väi­ke­se kee­le õn­ne­li­ku­le saa­tu­se­le: koht maail­ma are­ne­nud keel­te hul­gas, peaae­gu maail­ma suu­ri­ma rah­va­luu­le­ko­gu­ga, eri­li­se ko­ha­ni­me­pa­ga­si­ga, sü­no­nüü­mi­de- ja väl­jen­di­te­ri­kas, kõrg­ha­ri­du­se keel, uuen­dus­te­le al­dis, oma rii­gi keel.

Olen ühel kee­le­ret­kel koh­tu­nud Ku­ra­maa vii­ma­se liiv­la­se­ga, lii­vi me­he­ga, kes oli sün­di­nud lii­vi isa-ema per­re. Hir­mu­tav on mõel­da, et kel­lest­ki võib saa­da oma rah­va vii­ma­ne lii­ge. Jah, liiv­la­sed on väl­ja sur­nud, lii­vi keel mit­te. Et meie­ga se­da ei juh­tuks, tu­leb hoolega hoi­da oma rii­ki ja ha­ri­dust.

Li­saks et­ni­li­se­le kõ­ne­le­ja­le tu­leb olu­li­seks pi­da­da ka neid, kes õpi­vad ees­ti keelt kui võõr­keelt. Se­da te­hak­se pä­ris usi­nalt üle maail­ma. Hu­vi üks põh­jus on kind­las­ti müs­ti­ka, mis meie kee­le­ga kaa­sas käib. Kui­das on ol­nud või­ma­lik nii­võrd pal­ju­dest sur­ve­test lä­bi tul­nud pi­si­ke­se rah­va­kil­lu kee­le säi­li­mi­ne? Ju siis on te­ge­mist fe­no­me­ni­ga. To­re on mõel­da, et os­ka­me hald­ja­te keelt, sa­la­keelt, võ­lu­keelt, lin­du­de keelt – aga sel­leks võõ­rad on ees­ti keelt pi­da­nud. Kõi­ki­des meie lä­he­das­tes su­gu­las­keel­tes on su­si­se­vad hää­li­kud ta­va­li­sed. Meie kee­lest on need ka­du­nud, kõ­la kos­tab laul­valt, peh­melt, hel­li­ta­valt, kud­ru­ta­valt, sui­su­ta­valt.

Kui keel on nii väi­ke, siis on iga kõ­ne­le­ja väär­tus­lik. Keh­ra koo­lil on suu­re­pä­ra­ne mis­sioon – an­da ko­gu aeg juur­de uu­si ees­ti kee­le kõ­ne­le­jaid. Meie lap­sed on uh­ked, et nen­de keel on ees­ti keel. Se­da mis­sioo­ni on va­ja las­tel eda­si kan­da, min­na Ees­ti üli­koo­li­des­se ja hoi­da keelt ha­ri­tu­na. Nii on nad oma ko­du­ko­ha kee­le hoid­jad ning ko­gu ees­ti kee­le hoid­jad.

Vii­ma­sel ajal on ha­ka­tud mu­ret­se­ma, et val­da­valt ing­li­se­keel­sed ra­ken­du­sed, mi­da nu­ti­sead­me­tes ka­su­ta­tak­se, on hal­ven­da­nud õpi­las­te ees­ti kee­le os­kust. Nu­tin­dus ise ei  hal­ven­da kee­leos­kust, se­da tee­vad muud mõ­ju­ta­jad: vä­he­ne va­he­tu suu­li­ne suht­lus, kui­gi eks see võib­ki ol­la asen­da­tud nu­ti­suht­lu­se­ga, lu­ge­mis­har­ju­mu­se puu­du­mi­ne, arut­le­mis­või­ma­lus­te vä­he­sus, ees­ku­jud. Asi on õi­ges ka­su­ta­mi­ses. Kui sõi­ta ron­gi­ga maail­ma avas­ta­ma, on see hiil­gav või­ma­lus ää­re­tu tead­mis­te­pa­ga­si ko­gu­mi­seks, aga kui raud­teel nii­sa­ma hän­gi­da, võib ron­gi al­la jää­da. Kas siis raud­tee on hea või halb? Ma ei ar­va, et ing­li­se­keel­sed ra­ken­du­sed hal­ven­da­vad au­to­maat­selt ema­kee­leos­kust, kui me kas­va­ta­me tead­lik­ku kee­le­ka­su­ta­jat. Meel ja keel käi­vad koos – kui me ise ees­ti keelt väär­tus­ta­me, ei suu­da mis­ki meie kee­le­le hal­ba te­ha. Küll aga peab meie keel aja­ga kaa­sas käi­ma, et kõik va­ja­li­kud sõ­nad ik­ka ole­mas olek­sid.

Meie keel ei ole süü­di sel­les, et va­he­te­va­hel lip­sab suht­lu­ses­se sis­se võõ­ras­te keel­te sõ­nu. Ees­ti kee­les saab kõi­gest rää­ki­da, va­hen­did on ole­mas iga tee­ma jaoks. Ku­ju­ta­ge et­te, et hak­ka­te mi­da­gi se­le­ta­ma, kuid se­da ei saa te­ha, sest näh­tu­se koh­ta sõ­na puu­dub! Ees­ti kee­lel sel­list mu­ret po­le, sest keel elab koos kõ­ne­le­ja­te­ga ja kõ­ne­le­jad on maail­ma­rah­vas.

Kõik muu­tub, keel on pi­de­vas muu­tu­mi­ses ja see on kee­le­le hea. Võib-ol­la prae­gu­sed lap­sed ei tun­ne enam üs­na ta­va­lis­te sõ­na­de tä­hen­dust, na­gu varn ja vaen. Kül­lap mi­da­gi on nen­de sõ­na­de ase­me­le tul­nud. Või­me kon­ser­va­tiiv­selt tah­ta va­na hin­na­ta, aga noo­red võ­ta­vad rii­ded na­gist ja lä­he­vad vim­ma­ta va­ra­ke­va­di­se­le tä­na­va­le ta­sa­kaa­lu­lii­ku­ri­te­ga po­ke­mo­ne ta­ga aja­ma.