Ela­gu va­li­mis­lii­dud – uue aja kuu­lu­ta­jad!

AR­TUR TAL­VIK,
rii­gi­ko­gu lii­ge

Va­li­mi­sed on möö­das ja elu saab eda­si min­na. Nen­del va­li­mis­tel on ol­nud era­kord­ne roll va­li­mis­lii­tu­del. Sel­lest rää­gi­tak­se üle­rii­gi­li­ses mee­dias vä­he. Ik­ka ta­he­tak­se rää­ki­da ühe või tei­se par­tei edust või ebae­dust, aga va­li­mis­lii­tu­dest, kes on nen­de va­li­mis­te te­ge­li­kud võit­jad, ei rää­gi­ta peaae­gu üld­se. Häi­rib ka Tal­lin­na täht­sus­ta­mi­ne teis­te oma­va­lit­sus­te kõr­val.

Mind pa­neb rõõ­mus­ta­ma Har­ju­maa, kus 40 prot­sen­ti hää­le­ta­nu­test toe­tas va­li­mis­lii­te. Us­ku­ma­tu tu­le­mus. See saa­vu­ta­ti rän­galt eba­võrd­ses võit­lu­ses kar­tel­li­par­tei­de­ga, kes said oma kam­paa­niaks ka­su­ta­da rii­giee­lar­ve­list tu­ge. Sa­mas va­li­mis­lii­dud te­gid oma kam­paa­niat isik­li­ku ra­ha eest. Ka hal­dus­re­for­mi­ga tek­ki­nud suu­re­mad val­lad eel­da­sid era­kon­da­de pa­re­mat tu­le­must va­li­mis­lii­tu­de vas­tu. Õn­neks vä­he­malt Har­jus nii ei läi­nud.

Va­bae­ra­kond võt­tis to­hu­tu ris­ki, ot­sus­ta­des neil va­li­mis­tel era­kon­na­na mit­te osa­le­da . See risk ta­sus en­nast ära. Me tee­me nii, na­gu rää­gi­me. En­da­le kind­laks jää­mi­ne on ai­da­nud mur­da par­tei­de ai­nu­või­mu oma­va­lit­sus­tes. Me soo­vi­ta­si­me oma era­kon­na liik­me­tel kan­di­dee­ri­da va­li­mis­lii­tu­des ja esin­da­da seal oma ko­ha­lik­ku ko­gu­kon­da. En­da ni­me­kir­ja­de­ga väl­ja tul­les olek­si­me kind­las­ti vä­hen­da­nud just va­li­mis­lii­tu­de tu­le­must, sest ain­sa rii­gi­ko­gus esin­da­tud era­kon­na­na leia­me, et ko­ha­lik­ku võim pea­vad juh­ti­ma ko­ha­li­kud, mit­te ini­me­sed par­tei­de kesk­kon­to­ri­test. See mõt­te­laad kat­tub pal­ju­de va­li­mis­lii­tu­de oma­ga. Par­tei­li­se dik­taa­di lõh­ku­mi­seks ole­me esi­ta­nud rii­gi­ko­gu­le ka hul­ga­li­selt eel­nõu­sid, mil­le on kar­tel­lie­ra­kon­nad ta­ga­si lü­ka­nud. Mui­du­gi hir­mus, et äk­ki siis nen­de või­mu vä­he­ne­mi­se­ga koh­ta­del kat­keb ka nen­de par­tei­li­ne toi­dua­hel. Nii ole­me tei­nud eel­nõu nn ka­he too­li sea­du­se asen­da­mi­seks sel­li­se kor­ra­ga, kus iga uus man­daat kao­tab eel­mi­se. See tä­hen­dab, et kui sa rii­gi­ko­gu saa­dik ju­ba oled ja osu­tud va­li­tuks ko­ha­lik­ku oma­va­lit­sus­se, siis pead loo­bu­ma rii­gi­ko­gu saa­di­ku ko­hast. Sel­li­ne ree­gel on näi­teks Eu­roo­pa Par­la­men­dis.

Eba­võrd­se võit­lu­se vä­hen­da­mi­seks te­gi­me eel­nõu, mis nä­gi et­te era­kon­da­de rii­giee­lar­ve­li­se toe­tu­se vä­hen­da­mist nii, et edu­kad va­li­mis­lii­dud saak­sid osa sel­lest en­da­le. Mui­du­gi lü­ka­ti see  ta­ga­si. Li­saks te­gi­me veel mi­tu et­te­pa­ne­kut va­li­mis­sea­du­se muut­mi­seks, aga loo­mu­li­kult ka need ei saa­nud min­git toe­tust.

Me ei ehi Va­bae­ra­kon­da va­li­mis­lii­tu­de edu­sul­ge­de­ga. , Meil on vä­ga hea meel, et ole­me oma mõt­te­laa­di­ga jõud­nud va­li­ja­te­ni. Har­ju va­li­mis­tu­le­mu­si vaa­da­tes võib öel­da, et Va­bae­ra­kon­na prog­ram­mi­li­ne ees­märk „Võ­ta­me rii­gi rah­va­le ta­ga­si” on väik­ses osas teos­tu­nud.

Ent mit­te kõik va­li­mis­lii­dud ei kan­na ko­gu­kond­lik­ku mõt­te­laa­di, vaid osa nen­dest üri­ta­vad üle võt­ta par­tei­de hal­vi­maid kom­beid. Siit-sealt on kuul­da, et mõ­ni­gi se­nist või­mu esin­da­nud va­li­mis­liit ka­su­tas kan­di­daa­ti­de si­du­mi­seks oma ni­me­kir­ja­ga va­nu par­tei­li­si trik­ke. See­tõt­tu on pas­lik lõ­pe­tu­seks tu­le­ta­da edu­ka­te­le va­li­mis­lii­tu­de­le meel­de, et te ei ole või­mul sel­leks, et oma kam­ba hu­ve tee­ni­da vaid, et kõi­ki­de­le val­la ela­ni­ke­le pa­ri­mat elu-olu kor­ral­da­da. Ik­ka ko­gu­kon­di kuu­la­tes. Ai­nult siis saab teid uue aja kuu­lu­ta­ja­teks ni­me­ta­da.