Arva­mi­sest ja aru­te­lu­dest ar­va­mus­fes­ti­va­lil

518
EDA-MAI TAMMISTE

EDA-MAI TAM­MIS­TE, Ani­ja val­la las­teae­da­de di­rek­tor

Möö­du­nud nä­da­la­va­he­tu­sel Pai­des toi­mu­nud ar­va­mus­fes­ti­va­li­le oli koon­du­nud nii oma ala spet­sia­lis­te, tead­la­si, koo­li­ta­jaid, po­lii­ti­kuid, kul­tuu­ri­te­ge­la­si ja tei­si ar­va­mus­liid­reid, kui ka liht­salt hu­vi­li­si. Käi­sin mi­na­gi seal, osa­le­sin nii kor­ral­da­ja­na kui kü­las­ta­sin teis­te kor­ral­da­tud aru­te­lu­sid, mis mind kõ­ne­ta­sid. Sel­le aas­ta fes­ti­va­li üld­tee­ma oli tu­le­vik ning põ­hi­foo­kus oli ase­ta­tud klii­ma­muu­tus­te tee­ma­de­le.

Pä­rast mit­mel aru­te­lul osa­le­mist sain aru, kui­das või­vad ini­mes­te aru­saa­mad eri­ne­va­test as­ja­dest viia täies­ti teist­su­gu­se tu­le­mu­se­ni, kui ehk tee­ma peal­kir­ja põh­jal os­ka­sin oo­da­ta. Või kui­das va­balt kul­gev aru­te­lu koos loo­min­gu­li­se aru­te­lu­ju­hi ja pub­li­ku seas ole­va­te jul­ge­ma­te ini­mes­te ar­va­mus­te aval­da­mi­se­ga toob väl­ja, kui eri­ne­vad me ini­mes­te­na ole­me ja kui eri­ne­valt as­ja­dest aru saa­me. See on vä­ga hu­vi­tav ja sa­mas ka ha­riv.

Koos Viim­si Las­teae­da­de di­rek­to­ri­ga or­ga­ni­see­ri­si­me aru­te­lu, mil­lest võt­tis osa ka ha­ri­dus­mi­nis­ter Mai­lis Reps. Tee­ma oli „Tu­le­vi­ku las­teaed – mõt­te­vii­sist al­gab muu­tus“. Aru­te­lu toi­mus kol­me kü­si­mu­se üm­ber: mil­li­ne on las­teaed tu­le­vi­kus, mil­li­ne roll on tu­le­vi­ku­las­teaias õpe­ta­jal ning mil­li­seid tu­le­vi­kuos­ku­si an­nab las­teaed lap­se­le koo­li kaa­sa. Pub­lik võt­tis ak­tiiv­selt osa ning enim jäi kõ­la­ma, et tu­le­vi­ku las­teaias peaks ko­gu õp­pep­rot­sess toi­mu­ma män­gu kau­du ja lap­sest läh­tu­valt, see­ga täh­tis on õpe­ta­ja loo­vus. Va­ja­li­kuks pee­ti lap­se­va­ne­ma­te koo­li­ta­mist ning too­di väl­ja, et las­teaia­lap­se päev on lii­ga pikk. Li­saks kõ­nel­di sel­lest, et las­teaia­rüh­mad on lii­ga suu­red, puu­du on tu­gi­per­so­na­list, eri­ti lo­go­pee­di­dest, ning meil on veel pal­ju asu­tu­si, kus õpe­ta­ja ei saa ol­la õp­pep­rot­ses­si ju­hi­na va­ba, sest juht­kond on su­le­tud mõt­te­vii­si­ga ja va­nas kin­ni.

Koh­ta­sin neil ka­hel päe­val Pai­de Val­li­mäel üs­na vä­he ha­ri­dus­juh­te. Loo­mu­li­kult ei pruu­ki­nud ma treh­va­ta kõi­ki­de­ga, kes olid ko­hal ning kõi­ki neist ma ei tun­ne. Ome­ti tu­li mul Pai­des mõ­te, et iga (ha­ri­dus)asu­tu­se juht võiks kas­või ühe kor­ra käia sel­li­sel üri­tu­sel, et tun­da se­da tun­net ja saa­da aru, kui­das on ar­va­mus­te mit­me­ke­si­su­ses või­ma­lik jää­da siis­ki iseen­daks ja oma väär­tus­te juur­de, sa­mas akt­sep­tee­ri­da ka kar­di­naal­selt teist­su­gu­seid ja täies­ti vas­tu­pi­di­seid ar­va­mu­si.

Kui­gi ree­del sa­das pi­sut vih­ma, ei rik­ku­nud see kü­las­ta­ja­te fii­lin­gut. Üleüld­se on sel­lel Kesk-Ees­ti su­vi­sel suur­sünd­mu­sel Pai­de linn kui­da­gi eri­li­selt mõ­nu­sa õhk­kon­na­ga. Saab tun­da en­nast va­balt, lei­des just en­da­le so­bi­vaid tee­ma­sid kuu­la­mi­seks ja kaa­sa rää­ki­mi­seks, ava­tud on mit­meid hu­ba­seid söö­gi­koh­ti, õh­tu­ti võib nau­ti­da kont­ser­te ja kas­või hi­lis­te öö­tun­di­de­ni tant­su lüüa, ku­ni vaid jak­su. Pai­de kesk­linn on neil päe­vil au­to­va­ba ja vä­ga inim­sõb­ra­lik.

Need kaks fes­ti­va­li­päe­va and­sid pal­ju po­si­tiiv­set. Sain mit­mel kor­ral oma mõt­teid ja ar­va­mu­si väl­ja öel­da ning aru­te­lu et­te val­mis­ta­des ja sel­le käi­gus tutt­avaks pal­ju­de la­he­da­te ini­mes­te­ga, ko­ge­mu­si ja ideid ning kind­lust, et teen õi­get as­ja.

Fes­ti­va­list jää­vad meel­de ka paar la­he­dat juh­tu­mit. Üks neist oli, kui koh­ta­sin Val­li­mäel ja­lu­ta­des alg­koo­liea­li­si lap­si – kol­me tüd­ru­kut ja üh­te pois­si –, kes ühes­koos fes­ti­va­li­kü­las­ta­ja­te­le omaal­ga­tus­li­kult rah­va­lau­le laul­sid ja nõn­da kom­mi­ra­ha tee­ni­sid. Tei­ne oli see, kui ka­hel kor­ral üt­le­sid täies­ti võõ­rad ini­me­sed, et mul on sel­jas vä­ga ilus kleit.

Eelmine artikkelAni­jal uued bus­si­pa­vil­jo­nid
Järgmine artikkelVargus Anija vallas