Kodu­tee­nus­te kät­te­saa­da­vu­sest ja võrd­se­test või­ma­lus­test

MA­RIA PRÄÄTS,
Kuu­sa­lu Hoo­le­la pro­jek­ti­juht

Kuu­sa­lu val­las ko­dus ela­mist toe­ta­va­te tee­nus­te aren­da­mi­sel ole­me jär­jest enam jõud­nud ühe liht­sa, kuid si­sult kee­ru­li­se kü­si­mu­se­ni: kas tee­nu­se ole­ma­so­lu tä­hen­dab ka se­da, et ini­me­ne saab va­ja­lik­ku abi pä­ri­selt ka­su­ta­da? Vas­tus ei ole ala­ti ühe­selt „Jah.“.

Kuu­sa­lu vald on suur ja ha­ja­a­sus­ta­tud – 64 kü­la ja kolm ale­vik­ku paik­ne­vad li­gi 710 ruut­ki­lo­meet­ril. Ühe ini­me­se juur­de jõud­mi­seks ku­lub mõ­ni ki­lo­mee­ter, tei­se juur­de küm­neid. Mõ­nel ini­me­sel elab laps kõr­val­ma­jas, tei­sel Tal­lin­nas või veel kau­ge­mal. Üks ka­su­tab in­ter­ne­ti­pan­ka ja di­gi­ret­sep­ti, tei­sel ei ole e-pos­ti aad­res­si. Üks suu­dab ise abi kü­si­da ja oma va­ja­du­si sel­gi­ta­da, tei­ne ei pruu­gi tea­da­gi, mil­list tu­ge oleks või­ma­lik saa­da.

Just sel­lis­tes olu­kor­da­des saa­vad li­gi­pää­se­ta­vus ja võr­dõi­gus­lik­kus vä­ga prak­ti­li­se tä­hen­du­se.

Li­gi­pää­se­ta­vus ei tä­hen­da ai­nult kald­teed uk­se ees. See tä­hen­dab ka se­da, kas ini­me­ne leiab üles va­ja­li­ku in­fo, saab sel­lest aru, os­kab abi kü­si­da, jõuab tee­nu­se­ni ja saab se­da pä­ri­selt ka­su­ta­da.

Võr­dõi­gus­lik­kus oma­kor­da ei tä­hen­da, et kõik peak­sid saa­ma täp­selt sa­ma tee­nust või sa­ma pal­ju tun­de. Ini­mes­te va­ja­du­sed on eri­ne­vad. Olu­li­ne on, et abi saa­mi­se või­ma­lus ei sõl­tuks põh­jen­da­ma­tult ini­me­se elu­ko­hast, di­gios­kus­test, ma­jan­dus­li­kust olu­kor­rast, lä­he­das­te ole­ma­so­lust või sel­lest, kui häs­ti ta ise süs­tee­mis toi­me tu­leb.

Sa­ma olu­li­ne on põ­hi­mõ­te, et ini­mest ei jäe­taks va­ja­li­kust tee­nu­sest kõr­va­le te­ma soo, va­nu­se, puu­de, pä­ri­to­lu, usu, sek­suaal­se sät­tu­mu­se või mõ­ne isi­ku­o­ma­du­se tõt­tu. Tee­nu­se va­ja­du­se hin­da­mi­sel peaks mää­rav ole­ma ini­me­se te­ge­lik olu­kord ja abi­va­ja­dus.

Ko­dus ela­mist toe­ta­vad tee­nu­sed või­vad ol­la sil­laks
Kuu­sa­lu val­las toe­ta­vad ini­me­se ise­seis­vat toi­me­tu­le­kut kolm eri­ne­va si­su­ga tee­nust – ko­du­hool­dus, tu­gii­si­ku­tee­nus ja isik­li­ku abis­ta­ja tee­nus. Nen­de roll ei piir­du ai­nult ühe konk­reet­se toi­min­gu te­ge­mi­se­ga.

Ko­du­hool­da­ja ai­tab, kui ini­me­ne ei saa ise enam min­na ap­tee­ki või ars­ti juur­de, tal on ras­ku­si toi­du han­ki­mi­se või muu­de iga­päe­vas­te toi­min­gu­te­ga. Tu­gii­sik võib ai­da­ta ini­me­sel oma te­ge­vu­si pla­nee­ri­da, ame­ti­a­su­tus­te­ga su­hel­da, va­ja­lik­ku in­fot mõis­ta, uu­si os­ku­si õp­pi­da või kok­ku­le­pe­test kin­ni pi­da­da. Isik­lik abis­ta­ja või­mal­dab puu­de­ga ini­me­sel te­ha neid te­ge­vu­si, mi­da ini­me­ne ise soo­vib ja ot­sus­tab, kuid mil­le te­ge­mi­seks va­jab ta füü­si­list kõr­va­la­bi.

Nii või­vad ko­dus ela­mist toe­ta­vad tee­nu­sed ol­la ot­se­kui sild ini­me­se ja üle­jää­nud maail­ma va­hel – ars­tia­bi, as­jaa­ja­mi­se, lii­ku­mi­se, õp­pi­mi­se, töö­ta­mi­se, suht­le­mi­se või ko­gu­kon­nae­lus osa­le­mi­se­ni.

See on olu­li­ne vaa­te­nur­ga muu­tus. Kü­si­mus ei ole ai­nult sel­les, mi­da töö­ta­ja ini­me­se eest teeb, vaid sel­les, mi­da ini­me­ne tä­nu saa­dud toe­le ise te­ha ja ka­su­ta­da saab.

Di­gi­maailm võib va­he­maad vä­hen­da­da
Ha­jaa­sus­tu­ses on di­gi­la­hen­du­sed suu­reks abiks, kuid sa­mas ei ole di­gi­la­hen­dus kõi­gi­le au­to­maat­selt li­gi­pää­se­tav.

Pe­rears­ti aja bro­nee­ri­mi­ne, pan­ga­toi­min­gud või aval­du­se esi­ta­mi­ne in­ter­ne­tis võib ühe ini­me­se elu liht­sus­ta­da, kuid tei­se ini­me­se jaoks tee­nu­se hoo­pis kau­ge­ma­le viia. Mõ­ni ini­me­ne ka­su­tab nu­ti­te­le­fo­ni ja in­ter­ne­ti­pan­ka vä­ga häs­ti. Tei­sel puu­dub pan­ga­kon­to ja pen­sion tuuak­se en­di­selt ko­ju. Kol­man­dal võib ol­la küll teh­ni­li­ne või­ma­lus, kuid ter­vi­se, nä­ge­mi­se, mä­lu või vä­he­se di­gi­ko­ge­mu­se tõt­tu on tee­nu­se ka­su­ta­mi­ne kee­ru­li­ne.

Siin ei ole kü­si­mus ai­nult os­kus­tes. Kü­si­mus on sel­les, kas ini­me­sel on või­ma­lus va­ja­lik abi kät­te saa­da ka siis, kui ta ei suu­da ka­su­ta­da se­da ka­na­lit, mi­da süs­teem ee­lis­tab.

Va­he­maa ei tä­hen­da ai­nult ki­lo­meet­reid
Kuu­sa­lu val­las mõ­ju­tab li­gi­pää­se­ta­vust vä­ga ot­se­selt geo­graa­fia. Kui ini­me­sel ei ole au­tot, võib mõ­ne ki­lo­meet­ri kau­gu­sel asuv bus­si­pea­tus ol­la sa­ma kät­te­saa­ma­tu kui küm­ne­te ki­lo­meet­ri­te kau­gu­sel olev tee­nus. Kui ühist­rans­port sõi­dab har­va, ei pruu­gi sel­le ajad so­bi­da ars­ti vas­tu­võ­tu või muu va­ja­li­ku tee­nu­se­ga.

Sa­mas võib ini­me­se ja abi va­he­le jää­da ka hoo­pis teist­su­gu­ne va­he­maa – ta ei tea, ku­hu pöör­du­da, ei os­ka tee­nu­se ni­me­tust kü­si­da või ei suu­da oma va­ja­dust amet­li­kus kee­les kir­jel­da­da.

See­tõt­tu on olu­li­ne, et ini­me­ne ei peaks en­ne abi kü­si­mist ise ko­gu sot­siaal- või ter­vis­hoiu­süs­tee­mi tund­ma. Pii­sa­ma peaks sel­lest, et ta suu­dab öel­da: „Mul on sel­le as­ja­ga ras­ke.“ Sealt eda­si peaks ai­ta­ma ini­mest süs­teem.

Lä­he­das­te ole­ma­so­lu ei tä­hen­da veel abi
Pal­ju­de ini­mes­te jaoks on kõi­ge olu­li­sem sild tee­nus­te juur­de hoo­pis pe­re­lii­ge või tut­tav. Tü­tar bro­nee­rib ars­tiaja. Poeg tel­lib ra­vi­mid. Lap­se­laps ai­tab in­ter­ne­ti­pan­gas. Kee­gi viib au­to­ga poo­di või ars­ti juur­de.

Sel­li­ne abi on hin­da­ma­tu. Kuid ka siin ta­sub kü­si­da, kas ini­me­se li­gi­pääs tee­nus­te­le sõl­tub lii­ga pal­ju sel­lest, et tal juh­tub ole­ma abi­val­mis ja pii­sa­valt lä­he­dal elav pe­re­lii­ge või hea naa­ber.

Lau­se „lä­he­da­sed on ole­mas“ võib tä­hen­da­da vä­ga eri­ne­vaid as­ju. Ühe ini­me­se tü­tar elab sa­mas kü­las, tei­se oma Tal­lin­nas, kol­man­da laps vä­lis­maal. Üks saab tul­la iga päev, tei­ne kord nä­da­las ja kol­mas ai­da­ta ai­nult te­le­fo­ni või in­ter­ne­ti kau­du.

Kuid võr­dõi­gus­lik­ku­se mõt­tes tu­leb vaa­da­ta veel üht kü­si­must: kes on see lä­he­da­ne, kel­le õl­ga­de­le hool­da­mi­ne te­ge­li­kult jääb?

Sa­ge­li on sel­leks nai­ne – abi­kaa­sa, tü­tar või mi­nia –, kes kor­ral­dab ea­ka pe­re­liik­me iga­päe­vae­lu, käib poes, ai­tab pe­se­mi­sel, val­mis­tab toi­du, te­ge­leb ra­vi­mi­te ja ars­tiae­ga­de­ga või on va­ja­du­sel liht­salt pi­de­valt val­mis ap­pi mi­ne­ma. Mõ­ni­kord vä­hen­dab ta sel­le tõt­tu en­da töö­koor­must, loo­bub tööst või kor­ral­dab üm­ber suu­re osa oma isik­li­kust ja pe­ree­lust.

Sel­li­sel ju­hul ei puu­du­ta tee­nus­te kät­te­saa­da­vus enam ai­nult abi va­ja­vat ini­mest. See mõ­ju­tab ot­se­selt ka te­ma lä­he­da­se või­ma­lust töö­ta­da, tee­ni­da sis­se­tu­le­kut, pu­ha­ta ja ela­da oma elu.

Eu­roo­pa Lii­du pi­kaa­ja­li­se hool­du­se kä­sit­lu­ses on sel­le­le eral­di tä­he­le­pa­nu pöö­ra­tud. ELi nõu­ko­gu soo­vi­tu­ses tas­ku­ko­ha­se ja kva­li­teet­se pi­kaa­ja­li­se hool­du­se koh­ta tuuak­se väl­ja, et ena­mik hool­da­ja­test on nai­sed ning hool­dus­töö eba­võrd­ne ja­gu­ne­mi­ne on üks soo­li­se eba­võrd­su­se põh­ju­seid töö­tu­rul. Pii­sa­va­te ja tas­ku­ko­has­te pro­fes­sio­naal­se­te hool­dus­tee­nus­te aren­da­mist nä­hak­se see­tõt­tu ka soo­li­se võr­dõi­gus­lik­ku­se kü­si­mu­se­na.

See­ga ei peaks hin­da­mi­sel vaa­ta­ma ai­nult se­da, kas ea­kal ini­me­sel on toit laual, ra­vi­mid võe­tud ja ko­du kor­ras. Kü­si­da tu­leb ka: „Kes sel­le kõik või­ma­li­kuks teeb?“

Kui ini­me­ne saab ko­dus hak­ka­ma ai­nult sel­le­pä­rast, et te­ma lä­he­da­ne on vä­hen­da­nud töö­koor­must või en­da elu põh­ja­li­kult üm­ber kor­ral­da­nud, ei tä­hen­da see tin­gi­ma­ta, et abi­va­ja­dust ei ole. Osa abi­va­ja­du­sest võib liht­salt ol­la jää­nud lä­he­da­se kan­da.

Lä­he­das­te toe­ta­mi­ne ei tä­hen­da, et pe­re roll tu­leks asen­da­da pro­fes­sio­naal­se tee­nu­se­ga. Lä­he­da­se abi on sa­ge­li ini­me­se en­da soov ja vä­ga väär­tus­lik osa te­ma elust. Kuid lä­he­da­se ole­ma­so­lu ei to­hiks au­to­maat­selt tä­hen­da­da, et pro­fes­sio­naal­set abi po­le va­ja.

Tee­nu­se va­ja­du­se hin­da­mi­sel tu­leks see­tõt­tu mär­ga­ta ka lä­he­da­se te­ge­lik­ku pa­nust ja kü­si­da, kas sel­li­ne kor­ral­dus on tal­le pi­ke­mas pers­pek­tii­vis jõu­ko­ha­ne.

Ka ko­dus ela­mist toe­ta­va­tel tee­nus­tel on pii­rid
Prak­ti­kas koh­ta­me va­hel vas­tu­pi­dist oo­tust – kui ini­me­se­le on mää­ra­tud ko­du­hool­dus, peaks ko­du­hool­dus just­kui kõik ära la­hen­da­ma.
Aga ini­me­se öö­päev ei koos­ne ai­nult nen­dest mi­nu­ti­test või tun­di­dest, mil hool­dus­töö­ta­ja te­ma juu­res vii­bib. Eri­ti sel­gelt tu­leb see väl­ja suu­re hool­dus­va­ja­du­se­ga ini­me­se pu­hul.

Näi­teks võib la­mav ini­me­ne va­ja­da hom­mi­kul abi pe­se­mi­sel, toit­mi­sel ja in­kon­ti­nent­si­va­hen­di va­he­ta­mi­sel. Mõ­ne tun­ni pä­rast on va­ja taas süüa ja abis­ta­mist. Õh­tul tu­leb ini­me­ne pes­ta, ai­da­ta tal süüa ja ma­ga­mi­seks val­mis sea­da. Kõik need või­vad ol­la täies­ti põh­jen­da­tud ko­du­hool­du­se toi­min­gud, aga ko­du­hool­dus­töö­ta­ja lah­kub pä­rast vi­sii­ti järg­mi­se ini­me­se juur­de.

See­tõt­tu on pal­ju olu­li­sem kü­si­mu­sest, kas la­ma­vat ini­mest saab ko­dus hool­da­da, hoo­pis, kas ini­me­ne saab nen­de vi­sii­ti­de va­hel tur­va­li­selt ol­la.

Kui ta suu­dab va­ja­du­sel abi kut­su­da, te­ma va­ja­du­sed on et­te pla­nee­ri­ta­vad ning ko­du­hool­du­se, ko­duõen­du­se, abi­va­hen­di­te ja muu toe kom­bi­nat­sioo­ni­ga on või­ma­lik ta­ga­da tur­va­li­sus, ei tä­hen­da la­mav sei­sund au­to­maat­selt üld­hool­dus­tee­nu­se va­ja­dust.

Kui ini­me­ne aga ei saa ise juua, süüa, asen­dit muu­ta ega abi kut­su­da, va­jab abi ka öö­sel või te­ma va­ja­dus te­kib sa­ge­li et­tear­va­ma­tult, tu­leb kü­si­da, kas mõ­nest pla­nee­ri­tud ko­du­vi­sii­dist päe­vas enam pii­sab.

Siis ei ole kü­si­mus enam ai­nult mu­ga­vu­ses või tee­nu­se­kor­ral­du­ses, vaid ini­me­se tur­va­li­su­ses ja vää­ri­ku­ses.

Li­gi­pää­se­ta­vus ja võr­dõi­gus­lik­kus
Ko­dus ela­mist toe­ta­va­te tee­nus­te aren­da­mi­se jook­sul ole­me üha roh­kem jõud­nud mõt­te­ni, et li­gi­pää­se­ta­vust ja võrd­õi­gus­lik­kust ei ole te­ge­li­kult või­ma­lik tei­ne­tei­sest la­hu­ta­da.

Tee­nu­s võib sea­du­ses või val­la kor­ras ole­mas ol­la, kuid kui ini­me­ne ei os­ka se­da kü­si­da, ei saa in­fot kät­te, ei jõua tee­nu­se­ni või va­ja­lik­ku abi ei ole te­ma elu­ko­has või­ma­lik pii­sa­vas ma­hus pak­ku­da, ei ole tee­nus te­ma jaoks täie­li­kult li­gi­pää­se­tav.

Sa­ma­moo­di ei tä­hen­da võrd­ne koht­le­mi­ne se­da, et kõik saa­vad ühe­pal­ju. Üks va­jab tu­gii­si­kut, tei­ne isik­lik­ku abis­ta­jat ja kol­mas ko­du­hool­dust mi­tu kor­da päe­vas. Mõ­ni va­jab mit­me tee­nu­se, ter­vis­hoiu ja abi­va­hen­di­te kom­bi­nat­sioo­ni. Olu­li­ne on, et läh­te­koht oleks ini­me­se te­ge­lik va­ja­dus.

Eu­roo­pa Lii­du pi­kaa­ja­li­se hool­du­se põ­hi­mõt­ted toe­ta­vad sa­ma mõ­tet: abi peab ole­ma ini­mes­te­le õi­geaeg­ne, va­ja­du­si pii­sa­valt kat­tev ja tas­ku­ko­ha­ne ning pi­kaa­ja­li­se hool­du­se pu­hul tu­leb aren­da­da muu hul­gas ko­du- ja ko­gu­kon­na­põ­hi­seid tee­nu­seid. ELi soo­vi­tu­ses rõ­hu­ta­tak­se ka ter­ri­to­riaal­se­te eri­ne­vus­te vä­hen­da­mist, eri­ti maa­piir­kon­da­des, ning se­da, et kva­li­teet­set pi­kaa­ja­list hool­dust tu­leb pak­ku­da disk­ri­mi­nee­ri­ma­ta soo, va­nu­se, puu­de, et­ni­li­se pä­ri­to­lu, usu või sek­suaal­se sät­tu­mu­se alu­sel.

See­tõt­tu ta­sub tee­nu­se va­ja­dust hin­na­tes kü­si­da, et mi­da ini­me­ne ise suu­dab, mil­les ta va­jab abi ja kui sa­ge­li, mis toi­mub tee­nu­se­vi­sii­ti­de va­hel, mi­da teeb lä­he­da­ne, kui kau­gel ta elab, kui pal­ju ae­ga hool­da­mi­se­le ku­lub? Sa­mu­ti, kas lä­he­da­ne on sel­le tõt­tu vä­hen­da­nud töö­koor­must või loo­bu­nud mil­lest­ki oma elus? Ka se­da, kas te­ma pa­nus on pi­ke­mas pers­pek­tii­vis jät­ku­suut­lik, mil­li­sed tei­sed tee­nu­sed on ole­mas ja mis jääb lõ­puks ik­ka­gi kat­ma­ta?

Need kü­si­mu­sed ei an­na ala­ti liht­said vas­tu­seid. Küll aga ai­ta­vad need väl­ti­da kah­te äär­must – ko­gu vas­tu­tus jääb mär­ka­ma­tult lä­he­da­se kan­da või et pro­fes­sio­naal­selt tee­nu­selt ha­ka­tak­se oo­ta­ma se­da, mil­leks ko­dus ela­mist toe­tav tee­nus ei ole mõel­dud.

Ko­dus ela­mi­se toe­ta­mi­ne ei to­hiks tä­hen­da­da ini­me­se iga hin­na eest ko­dus hoid­mist. Ees­märk peaks ole­ma, et ini­me­ne saaks oma ko­dus ela­da nii kaua, kui see on tal­le tur­va­li­ne ja vää­ri­kas, ning va­ja­lik abi on kor­ral­da­tud vii­sil, mis ar­ves­tab nii te­ma en­da kui ka te­da toe­ta­va­te lä­he­das­te va­ja­dus­te ja või­ma­lus­te­ga.