Met­sa läk­sin ma… – aga kas ka La­he­maal?

JAAN VELST­RÖM

Met­sa­mi­ne­kust on meil rää­gi­tud mit­mes mõt­tes. „Mi­ne met­sa oma ju­tu­ga!” üt­les Os­kar Lut­su „Ke­va­des” kös­ter Toot­si­le, an­des sel­le­ga mär­ku, et ta Toot­si jut­tu mõist­li­kuks ei pi­da­nud.

Met­sas käi­mist loe­vad to­re­daks te­ge­vu­seks puh­ka­jad, ter­vi­ses­port­la­sed har­ras­ta­vad hoo­pis met­sas jooks­mist ja ko­ri­la­sed pea­vad met­sa mar­ja­de-seen­te va­raai­daks. Met­sa on ae­ga­de jook­sul ik­ka min­dud ka tööd te­ge­ma. Ehk mä­le­ta­tak­se veel üt­lust „mets on vae­se me­he ka­su­kas“.

Nõu­ko­gu­de ajal olid Ees­tis vaid rii­gi­met­sad, Ees­ti Va­ba­rii­gi taas­ta­mi­ne an­dis pal­ju­de­le maao­ma­ni­ke­le tü­ki oma met­sa ta­ga­si. Mis sest, et La­he­maa rah­vus­par­gis keh­ti­sid met­sa ma­jan­da­mi­se­le mit­med pii­ran­gud, abiks oli see elu kor­ral­da­mi­sel siis­ki.

Kee­gi ei ta­ha tõe­näo­li­selt tur­ni­da möö­da met­saa­lust, kus tur­ri­ta­vad vas­tu üks­tei­se ot­sa mur­du­nud-hei­de­tud puu­de tü­ved, ok­sad ja juu­red. Pa­ra­ku vaa­tab sel­li­ne ole­vik ja tu­le­vik vas­tu La­he­maa rah­vus­par­gi siht­kait­se­vöön­di se­ga­puis­tu­test ja kuu­si­ku­test. Män­ni­ku­te­ga lä­heb na­tu­ke roh­kem ae­ga.

Nüüd on võe­tud klii­ma­mi­nis­tee­riu­mis ja kesk­kon­naa­me­tis suund pii­ran­gu­te kar­mis­ta­mi­se­le era­met­sa­des, sest Na­tu­ra väär­tu­sed ol­la ohus ja met­sa­e­lu­paik­asid tu­leb ran­gelt kaits­ma asu­da. See tä­hen­dab siht­kait­se­vöön­di loo­mist, kus iga­su­gu­ne met­sa ma­jan­da­mi­ne on ühe­mõt­te­li­selt kee­la­tud.

Vas­tu pa­ku­tak­se maa­mak­su­va­bas­tust ja Na­tu­ra-toe­tust, mis on met­sa te­ge­lik­ku väär­tust ar­ves­ta­des sa­ma hea kui mit­te mi­da­gi. Amet­ni­kud vih­ja­vad, et maao­ma­ni­kud või­vad edas­pi­di taot­le­da oma siht­kait­se­vöön­dis­se ar­va­tud oman­di rii­gi­le müü­mist, kui riik soos­tub ost­ma ja vei­di maks­ma­gi.

Järk-jär­gu­list oman­di sund­võõ­ran­da­mist pea­vad osad amet­ni­kud vai­ki­mi­si põ­hi­sea­du­se­le vas­ta­vaks, eel­da­des, et ega oma­nik koh­tu kau­du en­da kait­se­le jul­ge asu­da, sest see mak­sab pal­ju ra­ha. Amet­kon­nal on aga käe­pä­rast mak­su­maks­ja ra­ha­ga pal­ga­tud ju­ris­tid.

Ro­he­li­se mõt­te­vii­si esin­da­jad või­vad unis­ta­da puu­tu­ma­tu­test met­sa­dest, unus­ta­des seal­juu­res, et sel­li­ne suund tä­hen­dab maae­lu lõp­lik­ku väl­ja­su­re­ta­mist. Ju­ba on kesk­kon­naa­me­tis asu­tud sei­su­ko­ha­le, et puit­tai­mes­tik tu­leb säi­li­ta­da ka ela­mu­maal, kui kaar­di pea­le on mär­gi­tud met­sa­kõl­vik. Vih­ja­mi­si an­tak­se tea­da, et õue­maal­gi lei­dub üht-teist kait­set vää­ri­vat. On ka ot­se väl­ja öel­dud – ini­me­sed ela­gu ti­hea­sus­tu­ses, loo­du­se­ga te­ge­leb aga kait­se­ala va­lit­se­ja.

Met­sa puu­tu­ma­tus ei tä­hen­da siis­ki prae­gus­te lii­ki­de säi­lu­mist, sest loo­dus on pi­de­vas muu­tu­mi­ses ja ük­si­ku lii­gi paik­ne hoid­mi­ne tä­hen­dab vä­ga suu­ri ku­lu­tu­si. Loo­du­ses ei ole nun­nu­sid lii­ke, siin va­lit­seb ole­lus­võit­lus. Ini­me­ne on sa­mu­ti osa kesk­kon­nast, kui­gi klii­ma­mi­nis­tee­riu­mis puu­dub sel­le­ko­ha­ne sel­ge­pii­ri­li­ne aru­saam.

Hu­vi­tav, et maao­ma­nik­ku pee­tak­se just­kui loo­dus­vä­li­seks näh­tu­seks, kel­le­le tu­leb ro­he­vas­ta­li­se märk kül­ge klee­pi­da. Küll kaits­tak­se len­do­ra­vat, kot­kaid, hun­te, ka­ru­sid, ha­ne­sid, ise­gi kor­mo­ra­ne, aga ka­he­jalg­se­le põ­li­sa­su­ka­le ja­gub roh­kelt pii­ran­guid.

Kesk­kon­naa­me­ti vo­li­ta­tud amet­nik teab, kas ja kui suu­re ma­ja võib ini­me­ne ehi­ta­da, mil­li­ne peab ole­ma ka­tu­se­kal­le, vii­mist­lus ja vär­vi­la­hen­dus ja kõi­ke se­da ku­ju­ta­tak­se kui suurt hoo­lit­sust aja­loo­li­se ning ar­hi­tek­tuur­se pä­ran­di eest. Ai­nuük­si La­he­maal toi­mub see 70 kü­las!

Meil on Ees­tis vaid üks va­baõ­hu­muu­seum ja üks muin­sus­kait­sea­lu­ne kü­la – Ko­gu­va. Kesk­kon­naa­met on aga vo­li­ta­tud te­ge­ma nii suu­ri kul­tuu­ri­kan­ge­las­te­gu­sid, et sel­le kõr­val tun­dub kul­tuu­ri­mi­nis­tee­riu­mi te­ge­vus kui sää­se pi­nin ele­van­di kõr­vas. Mis sest, et kesk­kon­naa­met­kond ei ole suut­nud kui­da­gi rah­va­kul­tuu­ri elus hoi­da, peaa­si, et see uto­pism must-val­gel kait­se­kor­ral­dus­ka­vas ära on trü­ki­tud.

Met­sa mi­ne­mi­sest sääs­te­tak­se maao­ma­ni­kud nii­siis edas­pi­di suu­rel mää­ral. Ku­ni see tõeks saab, kont­rol­li­vad ro­he­li­sel võit­lus­rin­del era­met­sa­de ma­jan­da­mist ise­ha­ka­nud eks­per­did. Pi­de­valt lär­ma­tak­se, kui­das Ees­ti sea­du­se­vas­ta­selt la­ge­daks raiu­tak­se. Hu­vi­tav, et pa­ha­tih­ti po­le sel­lis­te väi­de­te­ga esi­ne­ja­tel ol­nud ae­ga ega taht­mist met­sa­sea­dust lu­ge­da, aru saa­mi­sest rää­ki­ma­ta.

Mui­du võiks ju sel­lest õl­gu ke­hi­ta­des möö­da vaa­da­ta, kuid kui üle Ees­ti kuul­sust ko­gu­nud „loo­dus­kait­se ja met­san­du­se eks­per­di“ (tii­tel on pä­rit vee­bi­le­helt kesk­kon­na­tun­nus­tu­sed.ee) mõt­te­te­rad jõua­vad ko­gu­ni val­la aren­gu­ka­va eel­nõus­se, siis on asi kur­jast.

Kas raie­töö­li­se ha­ri­du­se­ga „eks­per­dil“ on ka eks­per­di kva­li­fi­kat­sioo­ni­le vas­ta­vat ta­set? Meil on Ees­tis tek­ki­nud min­gi tot­ter har­ju­mus tun­nus­ta­da iga tiit­lit, mi­da kee­gi on su­vat­se­nud en­da­le omis­ta­da. Võib ju ta­su eest loo­dus­kaits­ja ol­la, kuid met­sa­ga seo­ses võib see tä­hen­da­da hoo­pis pro­faan­sust.

Ei ole va­ja ta­lu­da kut­su­ma­ta kü­la­lis­te ret­ki oma met­sa, kui sel­le ai­nus ees­märk on oma­ni­ku rün­da­mi­ne mee­dias ja kae­bus­te kok­ku­kee­ru­ta­mi­ne. En­da eest tu­leb aga kõi­ge­pealt ise seis­ta. Met­sao­ma­ni­kul on ka­su­lik tea­da, et lu­ba vii­bi­da võõ­ral maaük­su­sel, väl­ja ar­va­tud õue­maal, eel­da­tak­se ole­vat, kui oma­nik ei ole maaük­sust pii­ra­nud või tä­his­ta­nud.

Su­la­se kom­bel ei hoi­ta oma rii­ki. Põ­hi­sea­du­se­le saa­me toe­tu­da siis, kui me sel­le täit­mist täht­saks pea­me ning se­da ka nõua­me. Vas­ta­sel kor­ral avas­ta­me end ühel het­kel rah­va­li­kust lau­lust „Ants oli aus sau­na­mees, saun oli suu­re met­sa sees. Hun­did, ka­rud käi­sid sees, re­ba­ne is­tus ka­tu­sel.“ Pe­re­me­hest on sel ju­hul saa­nud sau­nik, kel­le ar­va­mus ei lä­he kel­le­le­gi kor­da.