70 aas­tat märt­si­küü­di­ta­mi­sest

203
EN­NO UI­BO, MTÜ Mur­tud Ruk­ki­lil­le Ühing esi­mees
EN­NO UI­BO,
MTÜ Mur­tud Ruk­ki­lil­le Ühing esi­mees

Är­ka­sin ja toas olid võõ­rad. Vä­ri­se­va­te kä­te­ga ema pa­ni pet­roo­leu­mi­lam­bi­le klaa­si pea­le. Tu­ba läks val­ge­maks. Isa sei­sis sel­ja­ga vas­tu ah­ju­müü­ri. Püs­si­ga mees to­gis te­da.

Pea­gi hak­ka­si­me sõit­ma, õhus oli ke­va­det. Mi­na, pi­si­ke poiss, olin su­ru­tud au­to­kas­tis pam­pu­de va­he­le. Li­saks meie pe­re­le oli muud rah­vast, kõik vaik­sed. Isa oli tõ­si­ne, ema püh­kis pi­sa­raid. Vend ja õde ei vi­sa­nud nal­ja. Sõit­sin esi­mest kor­da au­to­kas­tis, see oli ju vah­va! Tol het­kel ma ei mõist­nud, miks kee­gi ei rõõ­mus­ta­nud.

See oli 25. märts 1949. aas­tal, kui Ees­tist vii­di kau­ges­se Si­be­ris­se üle 20 000 ini­me­se – sü­le­las­test va­nu­ri­te­ni, kel­lest pal­jud kar­mi tee­kon­da loo­ma­va­gu­ni­tes üle ei ela­nud­ki.

Väi­ke laps mõis­tab maail­ma tei­si­ti. Laps ei tun­ne kül­ma, kui õues pau­gub 40kraa­di­ne pa­ka­ne ja isa an­nab tal­le pea­le ka oma te­ki. Laps ei mär­ka ema sil­mi, mis mu­rest ai­na roh­kem loh­ku va­ju­vad, või kä­si, mis ras­kest tööst soo­ne­li­se­maks muu­tu­vad, oma ema on ik­ka ilus ja ar­mas. Laps ei tun­ne näl­ga, kui va­nem õde või vend mur­rab tal­le oma lei­va­tü­kist li­sa. Lap­se­ni ei jõua kõik alan­du­sed, vi­ha ja va­lu, mi­da elu Si­be­ris kaa­sa tõi.

Lap­sei­ga ai­tas sääs­ta hul­le­mast ja an­dis või­ma­lu­se mär­ga­ta ilu­sat. Kui täis­kas­va­nud olid tööl, aja­sid lap­sed ba­rak­ki­de va­hel omi as­ju. Mä­le­tan, et ba­ra­ki ees päe­va­lil­le­de all lau­lis noor ema last une­le. Ta kau­gu­ses­se vaa­ta­vad sil­mad olid täis loo­tust, et ta laps saab õn­ne­li­kuks. See oli hetk, kui suu lau­lis ja sü­da mu­ret­ses.

Õn­ne­li­kud olid need, kel õn­nes­tus ko­dust kaa­sa võt­ta pill. Laul­si­me ko­du­mai­seid lau­le, mõt­le­si­me vii­si­de­le uu­si sõ­nu, muu­si­ka oli me hin­ge­hoid­ja.

Me õed ja emad, kel kaa­sas õmb­lus­tar­bed, püüd­sid kõi­ge kius­te õm­mel­da ja tik­ki­da, kut­su­si­me neid ilu­te­gi­ja­teks.

Me pe­rel läks häs­ti, pää­se­si­me ko­ju. Pal­jud ei pi­da­nud ras­ke­le sun­ni­töö­le vas­tu ja jäid Si­be­ri mul­da. Oli neid­ki, kel pol­nud ku­hu­gi ta­ga­si tul­la – ko­dud olid hä­vi­ta­tud või elas seal kee­gi tei­ne, ko­du­loo­mad ta­pe­tud, põl­lud söö­tis. Ei jää­nud ka ter­vis täies­ti puu­tu­ma­ta, pal­jud hä­dad aval­du­sid al­les küm­neid aas­taid hil­jem.

Miks meid ko­dust vii­di, ei mõist­nud me too­na, vist ei mõis­ta pä­ris lõ­pu­ni nüüd­ki. Ome­ti po­le ena­mik meist ki­bes­tu­nud, kä­si ru­si­kas ja kät­te­mak­su­hi­mus. Tun­ne­me rõõ­mu va­ba rii­gi üle, ela­me kaa­sa las­te ja lap­se­las­te saa­vu­tus­te­le. Ole­me õn­ne­li­kud, kui saa­me kok­ku saa­tu­se­kaas­las­te­ga.

Tä­na­vu möö­dub märt­si­küü­di­ta­mi­sest 70 aas­tat. Ilm­selt tea­me kõik ke­da­gi, kes tol päe­val ära vii­di. Võt­ke ae­ga, et kuu­la­ta nen­de lu­gu­sid, lu­ge­ge, mis ju­ba kir­ja pan­dud. Miks mit­te pak­ku­da mõ­ne­le küü­di­ta­mi­se üle ela­nu­le, et pa­ne­te ta loo kir­ja. Lu­gu on ala­ti väärt roh­kem kui mä­les­tus­ki­vi. Need lood po­le sel­leks, et kur­ta, kui ras­ke meil oli, vaid õpe­tu­seks. See on osa me rah­va ku­ju­ne­mis­loost. Se­da tead­ma­ta, mi­ne­vi­kust hoo­li­ma­ta, ei saa luua hoo­li­vat ja edu­kat rii­ki.

Teeb rõõ­mu, kui jä­rel­tu­le­vad põl­ved tun­ne­vad hu­vi. Käiak­se uu­dis­ta­mas, ku­hu meid Si­be­ris vii­di, kor­ras­ta­tak­se eest­las­te kal­mis­tuid, an­tak­se si­be­ri-eest­las­te­le tea­da, kui­das ko­du­maal lä­heb. Pal­ju elab vaid mä­lus. Söe­kae­van­du­si enam kaar­dilt ei leia. Kui aja­da jäl­gi ida­naab­ri abil, on ol­nud vas­tus, et po­le ku­na­gi ol­nud sel­li­se ni­me­ga koh­ta. Kus kord olid ba­ra­kid, on nüüd kõr­ge võ­sa.

Ole­me tä­nu­li­kud kuns­ti­rüh­mi­tu­se­le SLED, kes on tei­nud uu­ri­mis­rei­se ku­na­gis­tes­se küü­di­kü­la­des­se – 24. märt­sil ava­tak­se Keh­ra jaa­ma­hoo­nes nen­de näi­tus. Min­ge vaa­ta­ma! Või leid­ke mõ­ni muu mä­les­tus­ü­ri­tus ja kuu­la­ke lu­gu­sid!