20 aas­tat ko­ha­li­ku kul­tuu­ri­töö­ta­ja­na

GA­RI­NA TOO­MIN­GAS,
Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si te­gev­juht

Ko­ha­lik kul­tuu­rie­lu on kul­tuu­ri­töö­ta­ja nä­gu. Kul­tuu­ri­töö­ta­ja pee­gel­dab oma ko­gu­kon­na va­ja­du­si, ar­va­mu­si, ta­ga­si­si­det, hea­soov­lik­kust, te­gut­se­mist, pea­le­hak­ka­mist ja ak­tiiv­sust. Kü­si­mus on, kas ta suu­dab, mõis­tab ja ta­hab nii pal­ju pak­ku­da ja tööd te­ha, kui oleks va­ja­lik ja või­ma­lik ning kas ko­ha­lik kul­tuu­ri­tar­bi­ja suu­dab nii­pal­ju tar­bi­da.

Kul­tuu­ri­töö te­ge­mi­ne ei ole mee­lak­ku­mi­ne. Iga päev tu­leb juur­de uu­si te­gi­jaid, kes kõik pa­ku­vad pal­ju kul­tuu­ri kõi­ge ot­se­se­mas mõis­tes, hu­vi­ta­va­maid te­ge­vu­si põ­ne­va­tes koh­ta­des oda­va­ma­te hin­da­de või li­sa­väär­tus­te­ga. Siis peab kul­tuu­ri­kor­ral­da­ja mõt­le­ma väl­ja uu­si la­hen­du­si või esi­ne­jaid, os­ka­ma te­gi­ja­te­ga lii­tu­da ja pi­da­ma lä­bi­rää­ki­mi­si, kui­das te­ha koos­tööd.

Mi­nult kü­si­tak­se tih­ti, miks ma se­da teen. Vas­tan au­salt – mul­le meel­dib. See töö on kui ho­bi – ter­ven­dav, eda­si­viiv, jõu­li­ne ja täis ül­la­tu­si. Kui­gi ala­ti, kui olen suut­nud ko­ha­le tuua rah­va­le meel­di­va esi­ne­ja, leiab kee­gi, et tal­le ei meel­di sealt pun­dist kee­gi ning ta ei tu­le. Tei­ne ar­vab, et pi­let on kal­lis ja kol­man­da­le tu­li hoo­pis pa­rem pak­ku­mi­ne. Õn­neks nel­jas tu­leb rah­va­maj­ja ning on õn­ne­lik, et ei pea sõit­ma lin­na, ning tä­nu­lik, et oma kul­tuu­ri­töö­ta­ja on too­nud head esi­ne­jad ko­ha­le.

Eel­mi­sel aas­tal kut­su­sin põ­hi­koo­li­des­se esi­ne­ma And­rus Vaa­ri­ku, kes üt­les kuld­sed sõ­nad: „Leia en­da sees üles an­ne või ho­bi ja tee see oma tööks. Usu, et sa oled siis kõi­ge õn­ne­li­kum ini­me­ne maa peal.“ Tal on õi­gus. Te­ha tööd, mis meel­dib, an­nab ta­ga­si roh­kem, kui loo­dad, loob hea ene­se­tun­de, uu­si ideid ja teos­tu­si. Kul­tuu­ri­töö­ta­ja ees on lah­ti kõik või­ma­lu­sed, neid tu­leb osa­ta lei­da, ka­su­ta­da ja hoi­da. Mi­nu jaoks on ol­nud 20 aas­ta kõi­ge suu­rem väl­ja­kut­se pro­jek­ti­de kir­ju­ta­mi­ne. Kui pro­jekt val­mis, olen ala­ti oo­tu­sä­re­vu­ses, kas saab ra­has­tust või mit­te. Õn­neks on tä­nu pro­jek­ti­de­ga saa­dud ra­has­tu­se­le teos­tu­nud pal­jud Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si et­te­võt­mi­sed, ole­me tei­nud re­mon­ti, ost­nud va­hen­deid.

Ka oma­va­lit­su­sel on ko­ha­li­ku kul­tuu­ri toi­mi­mi­sel suur roll. Kui ei toe­ta­ta, võid rap­si­da, tuu­sel­da­da ja hü­pa­ta, mis­ki ei toi­mi. Ol­gu rah­va­ma­ja või MTÜ, ees­märk on ik­ka üks – pak­ku­da ko­ha­li­ke­le ela­ni­ke­le eri­ne­vaid või­ma­lu­si ene­se­väl­jen­da­mi­seks, koos­käi­mi­seks või tar­bi­mi­seks. Kui ini­me­ne on ra­hul, on ra­hul ka oma­va­lit­sus, sest ini­me­se ot­se­sed va­ja­du­sed on ra­hul­da­tud, ta on po­si­tiiv­ne ja ra­hu­lo­lev.

Kul­tuur on koos­töö eri­ne­va­te ins­ti­tut­sioo­ni­de, et­te­võ­te­te ja ini­mes­te­ga. Kui­das nei­le lä­he­ne­da, et saa­da spon­sor­lust kor­ral­da­da oma rah­va­le suu­re­maid et­te­võt­mi­si? Olen aas­taid ot­si­nud ja püüd­nud lei­da la­hen­du­si, kui­das aval­da­da mõ­ju nii, et nad an­nak­sid oma too­teid kas õn­ne­loo­si või au­hin­da­deks. Vii­mas­tel aas­ta­tel olen pöör­du­mi­sed ja tä­nu­sõ­nad pan­nud luu­le­vor­mi, et seal oleks ka emot­sioon, mi­da nen­de too­ted on pak­ku­nud ini­mes­te­le. Nii olen saa­nud spon­so­ri­teks ka neid fir­ma­sid, kes ta­va­li­selt kul­tuu­ri ei toe­ta.

Just tä­nu ko­ha­li­ku­le kul­tuu­ri­le ela­vad siin prae­gu­sed ela­ni­kud ja tu­le­vad ka uued tar­bi­ma ja vil­je­le­ma siin­set kul­tuu­ri. Nii üt­les mul­le üks uus pe­re­kond, kui olin kü­si­nud, kui­das nad sat­tu­sid Aru­kül­la ela­ma. Kultuur ei teeni otseselt raha, vaid väärtusi, mida saab hinnata läbi põlvkondade. Kul­tuur mõ­ju­tab ini­mest emot­sio­naal­selt ja vaim­selt, loob ko­ha­li­ku po­si­tiiv­se ko­gu­kon­na ja üh­te­kuu­lu­vus­tun­de.