ANNE EENPALU,
Hellema talu perenaine
Soovin selgitada, miks sai EV 100 Aruküla plaat pandud Hellema talu väljakäimise kauni majakese külge. Nimelt hoidis Kaarel Eenpalu isiklikult silma peal ja lasi teha konstaablitel ettekandeid, kuidas eriti maakohtades täidetakse juhtnööre välikäimiskohtade-tualettide rajamise edusammudest. Eesmärk oli kujundada meie kodanike käimlakultuuri ja seoses sellega ka tervise hoidmist. Põõsastes, laudas ja metsanurgas „kükitamine“ oli taunitud.
Üks näide siseministeeriumi haldusalast. Hiiumaa konstaabel kirjutas oma ettekandes, kuidas läks tallu uurima, kas pererahvas on juba väljakäimise koha rajanud. Koputas eesuksele, kuid keegi ei vastanud. Läks siis õuepoolsest uksest sisse ja nägi vanaperenaist köögis ketramas. Küsinud, kas väljakäik on juba olemas, kuid vastust ei tulnud. Küsinud pärast uut tervitust veel kõvema häälega, et kas talul on väljakäik juba olemas. Perenaine käratanud tööd katkestamata, et imelik mees, kes ei tea, et kui on sissekäik, siis on ka väljakäik.
Nägus väljakäik läks ennesõjaaegses Eesti riigis populaarseks ja arhitektid tegid näidisjooniseid, millised need vajalikud ehitised võiksid olla ning kuidas sobitada eluruumide lähedusse. Ehitati kuivkäimlad hoonetesse ja paljudes majapidamistes, rohkem linnades, jõuti ka vesiklosettideni.
Mul on väga hea meel, et sellele tähelepanu pöörati ja küll on tore, kui toimetad aias ega pea ihuhädade kergendamiseks minema tööriietega tuppa, vaid saad õues linnulaulu kuulates need ära teha.
Nõukogude ajal oli minu kõige hirmsam elamus, kui Balti jaamas olid selleks põranda sees augud, mille ümber täislagastatud haisvad metallplaadid, millele pidi jalgadega peale astuma ja kükitama. Kes endast vähegi lugu pidas, korraldas ka nõukaajal oma koduaias kena ärakäimise koha. Niisiis on eestlastel igati põhjust rääkida 100aastasest käimlakultuurist.