
MTÜ Jäätmehalduskeskus juhataja
Kodumajapidamistes tekkivate jäätmete kokku kogumise peab korraldama kohalik omavalitsus – riik ütleb, mida ja kui palju tuleb koguda ning kogukond otsustab, mil viisil ta need ülesanded täidab. Kohalike elanike valitud volikogu saab otsustada, kas jäätmeid kogutakse kinnistul, avalikult või muul moel.
Kehtiva õigusruumi reeglitest kinni pidades peaks omavalitsusele jääma ka võimalus valida, kuidas ta valdkonda rahastab. Kui volikogu teeb otsused, mis elanikele ei meeldi, siis selline volikogu järgmisel neljal aastal enam midagi otsustada ei saa. Niimoodi käib elu muudes kommunaalvaldkondades.
Jäätmevaldkonnas kirjutatakse omavalitsusele ette isegi see, kui tihti peab ta jäätmeveoauto kinnistutele saatma, millistel alustel kinnistuid jäätmeveost vabastatakse ja mis kuupäeval seda otsustada tohib. Miks ei võiks jäätmeseadus olla ülesehitatud kohaliku otsustaja pädevust usaldades? Eriti, kui riigikogu liikmed tohivad olla ka kohalikes omavalitsustes ja otsustusprotsessis aktiivselt osaleda.
Praegu on jäätmeveoettevõtetele jäänud mulje, et avalikest pakendikonteineritest kogutavad pakendid on halva ning inimeste kodude juurest kogutavad pakendid hea kvaliteediga. Sellest tehakse järeldus, justkui paraneks liigiti kogutud jäätmete kvaliteet iseenesest siis, kui liigutame konteinerid ühest kohast teise, tänavalt kellegi õue peale.
Küsimus ei ole selles, kus asub konteiner, vaid mida selle kasutaja sinna paneb ja miks. Praegu annavad kinnistutel pakendeid üle need inimesed, kes on ise teadlikult ja vabatahtlikult selle valiku teinud. Nüüd plaanitakse anda pakendikonteinerid ka neile, kes seda ei soovi. Kas sunniviisiline kodu ukse eest jäätmete tasuta kokku kogumine suunab inimesi jäätmeid liigiti koguma? Korraldatud jäätmeveo korraldamise kogemus näitab, et kahjuks mitte. Harjumaal on mitmel pool juba aastaid omavalitsuse otsusel olnud liigiti kogutud jäätmete üleandmine tasuta, kuid suurt pilti ei ole see automaatselt muutnud ega segaolmejäätmete teket vähendanud. Motiveerinud ei ole hind ega mugavus.
Maaomavalitsuste suurimad mured jäätmevaldkonnas on hoopis jäätmete kättesaamine kinnistutelt, kuhu prügiveoautoga ligi ei pääse. Nende kinnistute omanikud on sunnitud isegi olmejäätmed tooma külakeskustesse või jätma paremat ilma ootama. Neid olusid tunnevad ainult kohalikud elanikud ning neile ettekirjutamine, kui tihti ja kus täpselt peavad nad jäätmeid üle andma, on pehmelt öeldes solvav. Teine mure on see, kuhu siis korralikult liigiti kogutud jäätmed saata, et tekitada neist uued tooted – ka nende kohtade osas mõistlik valik puudub.
Kas pakendite ja muude jäätmete kogumise süsteem vajab veel rohkem piiramist või hoopis veidi värskema õhu tuppa laskmist ning kohalike omavalitsuste ja pakendiettevõtete otsustusvõime usaldamist, peaksid näitama vastavad uuringud ja analüüsid. Kui räägime murest Euroopa Liidu kontekstis, et meie kohustused on täitmata ning terendamas on trahv, siis ehk võiksime teha järeldusi sellest, et just Eestis on jäätmevaldkond omavalitsuste jaoks kõige rohkem keeldude ja piirangutega reguleeritud. Omavalitsused ootavad riigilt väärilist kohtlemist ning pigem eesmärkide ja ülesannet kirjeldust, kuid elluviimisel kohaliku kogukonna otsustusvõime usaldamist.