Hõis­sa, pul­mad!

Eest­las­tel on ta­va­pä­ra­seks saa­nud ti­he sünd­mus­te graa­fik su­ve­kuu­del. Ja­gub su­ve­päe­vi, juu­be­leid, kok­ku­tu­le­kuid. Pal­ju ka kau­neid pul­ma­pi­du­sid. Need toi­mu­vad mõi­sa­tes või hoo­pis me­re­ran­nas. Küll sõi­de­tak­se ho­bu­sel, küll Hum­me­ri­ga. Mi­nu 5aas­ta­se pul­ma­kor­ral­da­mi­se ko­ge­mu­sest on sil­ma ha­ka­nud pruut­paa­ri taht­mi­ne kor­ral­da­da oma pi­du uud­se ja uh­ke­na. Vä­he on ol­nud neid, kes soo­vi­sid kaa­sa­ta mei­le ku­na­gi oma­se­na ol­nud va­ne­maid pul­ma­kom­beid.

Pulm elu olu­li­si­ma siir­de­rii­tu­se­na ma­tus­te ning sün­ni kõr­val on aga koos­kõ­la nii ai­ne­li­sest kui vaim­sest pä­ran­dist, kus üks ei saa tei­se­ta. Hoo­li­ma­ta ajast on pul­ma­de ees­märk ol­nud ala­ti sa­ma – tu­ge­va uue lii­du sõl­mi­mi­seks ning sel­le­le õn­ne ja vil­ja­ku­se and­mi­ne. Liht­salt viis, kui­das kom­beid lä­bi viiak­se, on muu­tu­nud. Tä­na­päe­val on kau­ge­ma pä­ri­mu­se aus­ta­ja­te seas le­vi­nud ka viis, kus val­dav osa pul­ma üle­se­hi­tu­sest on kaa­s-aeg­ne, kuid sin­na juur­de on so­bi­ta­tud olu­li­se­mad va­ne­mad pul­ma­kom­bed.

Kuu­sa­lu ki­hel­kond on tu­ge­va pä­ran­di­ga piir­kond, kus uu­ri­ja­le on suur rõõm, et siit on tal­le­ta­tud eri pe­rioo­di­del vä­ga pal­ju muu­seu­mi­de tar­beks folk­loo­ri, ese­meid, kom­me­te kir­jel­du­si. Val­da­valt küll ran­naa­la­delt. Nii mi­nul kui ka teis­tel uu­ri­ja­tel on suur rõõm ai­na roh­kem ju­ba ka­du­nud maail­ma avas­ta­da. Veel­gi suu­rem rõõm on aga sel­lest, kui ja­gub ini­me­si, kes meie pä­ran­di vas­tu suu­re­mat hu­vi tun­ne­vad, soo­vi­vad se­da taa­sa­vas­ta­da, tund­ma saa­da ning ka ka­su­ta­da.

Kaks aas­tat ta­ga­si sain es­ma­kord­se ehe­da ko­ge­mu­se pul­mas, mis vii­di lä­bi va­ne­ma­te kom­me­te ko­ha­selt, olid kõik pä­ri­mus­li­ku­le pul­ma­le olu­li­sed ri­tuaa­lid ning toi­min­gu­te juu­res oli põ­hi­rõhk lau­li­ku­tel, kes kü­la­lis­te jaoks mõ­ju­sid just­kui te­ge­vu­se sel­gi­ta­jad. Sa­ma uh­kes pul­mas osa­le­mi­se uus või­ma­lus tu­li ju­ba aas­ta pä­rast ning mi­nu õn­neks saan pä­ri­mus­li­kus pul­mas osa­le­da ka käe­so­le­val su­vel. Sel kor­ral ju­ba ka lau­li­ku­na. Sel­li­sed het­ked pa­ne­vad mul hin­ge he­li­se­ma.

Pruut­paa­rid on va­hel öel­nud: „Me neid tra­dit­sioo­ne ei ta­ha!“. Mis nad siis sel­le all on mõel­nud?

Tu­leb väl­ja, et sil­mas pee­ti ti­te­mäh­ki­mist, puu­raiu­mist ja muud tao­list, mis meie pul­ma­kom­bes­tik­ku tu­lid al­les nõu­ko­gu­de ajal. Nii­ni­me­ta­tud ta­lu­po­ja­li­ke pul­ma­kom­me­te pea­le ei ole tu­le­va­sed abiel­lu­jad osa­nud mõel­da­gi. Neil puu­dub et­te­ku­ju­tus, mil­li­seid kom­beid ka­su­ta­da, kust sel­le koh­ta in­fot lei­da, kes neid ai­da­ta võiks. Värs­kelt loo­dud La­he­maa Pä­ri­mus­ko­da ja sel­le eest­ve­da­jad on suu­ri­ma rõõ­mu­ga siin­ko­hal abis. Sa­mu­ti kor­ral­da­me Ees­ti Folk­loo­ri­nõu­ko­gu juu­res iga aas­ta hi­lis­sü­gi­se­ti Ees­ti pul­ma­pä­ri­mu­se se­mi­na­re Pär­nus. Ik­ka sel­leks, et tõs­ta nii pul­ma­lis­te en­di kui ka pul­ma­kor­ral­da­ja­te tead­lik­kust ning os­ku­si taas­ka­su­ta­da mei­le oma­seid va­ne­maid tra­dit­sioo­ne ja kom­beid.

Ini­me­si on pal­ju ja eri­ne­vaid. Koon­du­vad ik­ka need, kel­le­l ühi­sed hu­vid-ees­mär­gid. Ees­ti pul­mauu­ri­ja­te ja pä­ri­mus­pul­ma­de tut­vus­ta­ja­te ring üha suu­re­neb. Ju­ba kaks aas­tat toi­mub üle-ees­ti­li­ne eri­ne­va­te paik­kon­da­de pul­ma­pä­ri­mu­se kaar­dis­ta­mi­ne, mil­le tu­le­mu­sel val­mib mõ­ne aas­ta pä­rast suur uu­ri­mus, mis saab ava­li­kult kät­te­saa­da­vaks kõi­ki­de­le soo­vi­ja­te­le. Ik­ka sel­leks, et meie pä­rand eda­si elaks.

See­kord­ne ar­va­mus­veerg oli ehk pi­gem mõt­te­lend, kuid mõ­te on olu­li­ne. Kõik, mis teed, teed iseen­da­le. Se­da tu­leb nau­ti­da, te­ha rõõ­mu­ga. Ja just se­da, mis en­da hin­ge­le teeb pai.