EOK endine peasekretär ja asepresident TOOMAS TÕNISE juhtis 8 aastat Aegviidu vallavolikogu.
Anija vallavolikokku kandideeris endine Aegviidu volikogu esimees Toomas Tõnise valimisliidus Anija-Aegviidu Ühendus ning on volikogus vallavanem Arvi Karotami asendusliige.
Kahe valla ühinemist pidas Toomas Tõnise möödapääsmatuks, kuigi veel neli aastat tagasi vaatas sellele üleolevalt ega pidanud reaalseks.
„Aga kui riigihalduse ministriks sai Arto Aas, mõistsin, et omavalitsuste ühinemine on pöördumatu protsess,“ sõnab ta.
Kuigi Aegviidus tuli ühinemise vajalikkust palju selgitada, Toomas Tõnise ise ei kahelnud: „Kuna oleme Arvi Karotamiga aastaid tuttavad, on meil täielik usaldus ja teineteisemõistmine. Meie tandem kutsus ühinemise ellu ning kui see oli käima lükatud, tegutsesid kõik osapooled väga pühendunult.“
Pealinnast Aegviitu volikogu juhtima
Toomas Tõnise on pärit Tallinnast. Pärast abikaasa vanemate surma jäi nende Aegviidu maja peamiselt suvekoduks, kuni 2000. aastal otsustati abikaasaga kahe kodu pidamisest loobuda ning koliti Aegviitu.
„Aegviidu oli mulle siis maja, õu, lähedal asuv järv ja metsad. Aegviidu kui kohalik omavalitsus minu jaoks tähtsust ei omanud, vallavalitsuses olin käinud vaid korra,“ ütleb Toomas Tõnise.
Sotsialiseerumise vajadus tekkis 2009. aastal, kui ta kaasati ühte valimisliitu: „Siis läksid silmad teistmoodi lahti, hakkasin nägema, mida tuleks teha teisiti. Lastel ja noortel polnud Aegviidus tegevust. Ärgitasin kaaslasi ja lõime Aegviidu Spordiklubi, esimene suurema ettevõtmisena tegime kooli juurde liuvälja.“
Spordiklubi käivitas jalgpalli- ja suusatreeningud, hakkas korraldama „Viie ürituse sarja“, on olnud eestvedaja ka spordihoone rajamisel. Kõige suuremaks võiduks peab Toomas Tõnise 2011. aastal avatud 9 kilomeetri pikkust Jäneda-Aegviidu kergliiklusteed, mis tänavu pikeneb Kõrvemaa spordikeskuseni.
Kui Toomas Tõnise valiti 2009. aastal valimised võitnud nimekirja esinumbrina volikogu juhtima, küsis ta sama ametit pidanud sõprade käest nõu, mida esimees peaks tegema: „Vastati – juhi hästi koosolekut, ära sega neid, kes teevad igapäevatööd. Nii ma püüdsingi. Lähtusin sellest, et lauslollused tuleb välja filtreerida, pühendunud tegevust kiita ja innustada.“
Praegust tegevust Anija vallavolikogus peab ta esimehe tööga võrreldes lihtsaks: „Olen juhtimisstiililt usaldav. Tahan olla asjadega kursis, aga kui näen, et kõik toimib, on mul kerge otsustada ja nõustuda. Häält teen siis, kui miski riivab tõsiselt õiglustunnet.“
Moodne viievõistleja
Pealinnas kasvanud Toomas Tõnise õppis praeguses Reaalkoolis, mille kehalise kasvatuse õpetajal Aleksander Prikil oli põhimõte – poisid, kes tahavad saada kolmest kõrgemat hinnet, peavad käima trennis.
„Olin 5. klassis ülekaaluline ja mugav poiss, mõtlesin minna lasketrenni, kus ei pea palju rabelema. Prikk soovitas moodsat viievõistlust, kus käis mu klassivend Raivo Russmann.“
Moodne viievõistlus koosneb lisaks laskmisele veel ratsutamisest, ujumisest, jooksmisest ja vehklemisest. Mugavusest oli asi kaugel: „Hommikul enne kooli oli viis-kuus kilomeetrit jooksmist või poolteist-kaks kilomeetrit ujumist, pärast kooli veel kolme ala trenn. See õpetas aega kasutama väga ratsionaalselt.“
Klassivennast sai juunioride maailmameister, kuid ka Toomas Tõnise oli edukas – 6 aastat pärast treeningutega alustamist pääses Eesti koondisesse, kus oli kokku 9 aastat. Nõukogude Liidus oli parimatel päevadel juunioride hulgas neljas-viies: „Kõige lähemal juunioride MMile olin 1973, aga õnnetukseks olid võistlused Lääne-Berliinis, kuhu Nõukogude sportlased minna ei saanud.“
Lemmikala oli ratsutamine. Viievõistluses selguvad hobused loosiga ning kuna ta sai enamasti kõige kehvema hobuse, püüdis Toomas Tõnise end ratsutamises tugevaks treenida. Nõrgimaks peab ujumist, mille õppis selgeks alles viievõistluse treeningul, ning leiab, et just ujumine takistas tal rohkemat saavutada.
Tippspordiga tegi 1976. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud Toomas Tõnise lõpparve 1979. aastal: „Mul oli juba pere, kaks last. Kui pole enam esimese kolme seas ja hakkad mõistma, et varem või hiljem tuleb loobuda, pole mõtet venitada, seda väiksemaks jääb konkurentsivõime edasises elus.“
Ligi 40 aastat spordiametnik
Veidi aega oli Toomas Tõnise viievõistluse treener, siis kutsuti spordikomitee noortespordi osakonna juhatajaks. Spordiametnikuna töötab ta alates 1980. aasta veebruarist siiani. 1980ndatel oli NSV Liidu olümpiakomitee treener Eestis, seejärel juhtis Eesti NSV Laste- ja Spordikooli ning oli Eesti Spordigümnaasiumi direktor.
„1990 kutsuti mind Eesti Spordi Keskliitu uuesti üles ehitama. Eesti spordisuhete ametlik taastamine, alaliitude taaslülitamine rahvusvaheliste alaliitude liikmeks, uued liikmeksastumised, esimesed olümpiamängud Eesti lipu all. Palju siis alustatust toimib tänaseni, näiteks ka parimate sportlaste valimine,“ jutustab ta.
Toomas Tõnise oli ka 1989. aastal Eesti Olümpiakomitee taasloomise juures ning 2001 juhtis EOK ja Eesti Spordi Keskliidu ühinemist. 12 aastat, kuni 2012. aastani, töötas ta olümpiakomitee peasekretärina, seejärel oli 4 aastat asepresident: „Uue olümpiakomitee ülesehitamine, olümpia ettevalmistuse rahastamise ja toetuste põhimõtted, riiklikud spordipreemiad ja stipendiumid – kõik need on minu näpujälgi täis.“
Viimased neli aastat on Toomas Tõnise juhtinud Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutust, mis tegeleb peamiselt spordiregistri pidamise, koolituste ja kirjastamisega: „Loeme end Eesti spordikorralduse tugistruktuuriks. Oleme kogunud statistikat, kui palju on meil klubisid, treenereid, harrastajaid, spordikoole, spordibaase. Analüüsime Eesti spordi andmetega mõõdetavaid arenguid, peame võistlustulemuste registrit ning Eesti spordi biograafilist leksikoni, veebikeskkonda sport.ee. Olime kandev jõud Eesti spordipoliitika aastani 2030 koostamisel.“
Sihtasutuse suurimaks panuseks peab selle juht, et kvalifitseeritud treeneritele makstakse ametlikku toetust: „Seda saavad umbes 1250 treenerit, toetuste kogusumma on üle 6 miljoni euro. See on oluline, sest treener on spordis üks võtmeisik. Tema roll on palju suurem, kui õpetada laps tennist mängima või kaugust hüppama, treener annab edasi ka väärtushinnanguid.“
Olümpial osalemise rekordiomanik
Töö tõttu on Toomas Tõnise käinud 13 olümpiamängudel, esimest korda 1980 Moskvas, viimati 2016 Rio de Janeiros. Koos Raul Rebasega on nad Eestis 13 korraga ilmselt rekordiomanikud. Kõige eredamad mälestused on 1992. aasta mängudelt Barcelonas, kus eestlased võistlesid esmakordselt oma lipu all.
„Kõige rohkem õnnepisaraid toonud hetk oli Salt Lake Citys, kui Andrus Veerpalu ja Jaak Mae võitsid ühel päeval kulla ja pronksi. Õnneks on sport andnud palju ilusaid emotsioone, ses suhtes olen väga õnnelik inimene.“
Tänu spordile palju maailma näinud Toomas Tõnise armastab siiani reisida, äsja käis Islandil. Avastamata on Jaapan ning tagasi läheks eelkõige Austraaliasse, millest on tal Sidney OMi päevilt väga head mälestused.