Põline arukülalane KADI TAMMARU on esimest koosseisu Raasiku vallavolikogus, juhib Aruküla põhikooli hoolekogu ja mängib saalihokit.
Raasiku vallas valimisliidu Kodukoha Eest nimekirjas möödunud aasta oktoobris volikogusse pääsenud arukülalane Kadi Tammaru kandideeris valimistel esimest korda. Volikogus on tema juhtida revisjonikomisjon. Esimesed 5 kuud volikogus on olnud tema sõnul kiired: „Nagu arvasin, tehakse palju jooksvat tööd. Eelarve ja seadused seavad piirid. Käesoleval aastal ja ka järgnevatel on volikogu ees palju väljakutseid, suured investeeringud ja palju hankeid.”
Volikogusse kandideerimisest on ta pikalt mõelnud: „Teadsin ammu, et kord tahan seda teha. Konkreetset ajendit mul polnud, pigem sisemine sund ja vastutus, tahtmine vallaelusse oma aega panustada. Varem olin käinud mõnda istungit kuulamas, kuid midagi üllatavat polnud. Teadmised kohaliku omavalitsuse tööst on tulnud õigusteaduse õpingutest, aktiivselt uudiste ja riigikogu ülekannete jälgimisest.”
Kadi Tammaru on Aruküla põhikooli hoolekogu esimees. Hoolekogu koosolekult sai ka innustust volikogusse kandideerimiseks: „Kooli direktor Avo Möls, kes on olnud ka minu õpetaja, küsis, kas keegi tahaks kandideerida. Uurisin nende platvormi ja seltskonda ning olin nõus. Mulle meeldib, et meie liidus on nii kogenud inimesi kui teraseid noori. Mind kutsuti kandideerima ka teise liiduga, kuid leian, et kui oled end kuhugi lubanud, pole viimasel hetkel paati vahetada väärikas.”
Nüüdseks on volikogus tema arvates rahulik: „Mu kogenud kaaslased kinnitasid, et niiöelda kes kellega käib, on esimeste kuude teema, hiljem võidab praktiline elu ja igapäevatöö, nii läkski.”
Koolivõimlast spordihalliks
Kampaaniaperioodil rahvaga suheldes jäi talle enim kõrvu mure teede pärast: „Need on südamel, kuid veel rohkem jalgade ja autorataste all. Kehvad teed pole ainult meie valla, vaid kõikide maakohtade põhimure.”
Paljud muud probleemid on aga juba hakanud lahendust saama: „Aruküla ühisveevärk ja -kanalisatsioon on töös, ka kooli laiendus, staadioni projekt ning Raasiku spordihoone valmimas. Neid on väga kaua oodatud.”
Volikogu praegustest teemadest nõuavad tema hinnangul erilist pühendumust uued eelnõud, mis loovad võimalusi vallaelanikele – külade rahastamine ja vähekindlustatud perede laste huvihariduse toetamine: „Mulle kui kooli hoolekogu esindajale on aga kõige südamelähedasem, et kooli ja staadioni ehitus läheks nii, nagu planeeritud. Paremad sportimisvõimalused aitaks mõnelgi noorel leida endas sportlase. Aruküla koolis pole saanud aastaid korralikult harrastada väljakualasid.”
Ta lisas, et vaja on niiöelda laiapõhjalist reha, mis riisub koolist kokku potentsiaaliga spordihuvilised, selleks annab staadion hea võimaluse: „Olen rõõmus ka selle üle, et spordisaali laiendus ja tribüünid avavad olulise ukse – publik saab tulla võistlusi jälgima, saame saali ka välja rentida, arendada koolivõimla spordihalliks.”
Hea meel on tal ka Raasiku uue spordisaali üle: „Ajal, mil lapsed pea ees nutimaailma upuvad, on hea, kui koolide juures on spordivõimalused.”
Kirglik saalihokimängija
Spordihuvilisena on Kadi Tammaru mänginud 6 aastat saalihokit naiskonnas Arenculle, trenni tehakse kaks korda nädalas kooli spordisaalis, üle nädala käiakse võistlustel, peagi minnakse taas rahvusvahelistele võistlustele Lätti. Ta lausus, et nende seltskond on läbilõige eesti naistest, kellega suhtlemine on puhas rõõm.
Kadi Tammaru peres kasvavad 3 last. Ta on töötanud juhiabina Stockmannis, teinud kontoritööd ja olnud raamatupidamisfirmas. Ülikoolis on ta õppinud inglise keelt ja õigusteadust.
Kooliajal oli ta pool aastat vahetusõpilasena USAs. 2006. aastal sai tema kodu Aruküla männikus Eesti aasta kauni kodu tiitli, mille eest kutsuti koos abikaasaga presidendi vastuvõtule.
Aias toimetada meeldib talle praeguseni: „Mulle meeldib lilli istutada, toimetada oma kasvuhoones. Kui kevadel tuhin peale tuleb, ainult aias olekski.”
Kadi Tammaru jutustas, et on põline arukülalane: „Mu vanaema kolis Arukülla, ema lapsepõlv möödus siin. Mina sündisin Aruküla alajaama taga, toona oli seal Kangla küla, nüüd nimetatud Järsiks. Praegu elame perega Aruküla männikus.”
Ta on lõpetanud Aruküla lasteaia ja kooli, nüüd on samade õpetajate käe all tema lapsed. Ka tema abikaasa Timo Tammaru on põline arukülalane.
„Kui oli oma pere loomine, ei tulnud küsimustki, kuhu kodu luua. Olen kodukoha tulihingeline patrioot. Pigem olen nõus vajadustel raskustega rinda pistma, kuid ikka siia jääma. Ka volikogutöö seob mind aina rohkem kodukohaga,” rääkis ta.
Kui mõelda, mis Arukülast veel puudu, toob Kadi Tammaru välja korraliku ujumiskoha: „Kuniks lapsi ja noori, on ujumiskohal alati potentsiaali, ka meie kehvade suvedega. Mina käisin lapsena ujumas Järsi küla tiigis, milline on vee kvaliteet praegu, ei oska öelda.”
Arukülas pole ka kirikut, kuid seda rolli täidab tema sõnul kultuuriselts: „Võib võrrelda, et meie kirik on kultuurimaja, kus Garina Toomingas on populaarne kirikuõpetaja, kes toob koguduse nii fantastiliselt tihti kokku. See hingetoit ja vaimsus, mida rahvamajast saab, on suurepärane.”
Suur võlu on kogukonnatunnetus
Kadi Tammarul on hea meel, et Arukülla pole tulnud suurt ehitusbuumi: „Loodan, et ei tule palju suuri uusarendusi ja elanikke, vaid see, mis meil on, saab veel paremaks, tänapäevasemaks, teenuseid tuleb juurde ja need muutuvad kvaliteetsemaks. Kasvama peab, kuid rahulikult. Tahan, et kodukohas oleks võimalik leida töökohti, tegeleda oma hobidega.”
Tallinna magalaks võib Aruküla tema arvates nimetada vaid õige pisut: „Õnneks suudab Aruküla uued elanikud ära seedida. Näen palju uusi noori inimesi kultuuriüritustel, lasteaia ja kooli ettevõtmistes. Kui äkitselt ehitataks näiteks viis uut kortermaja, kuhu tuleb palju võõrast rahvast, siis kardan, et nad ei leia nii kiiresti kontakti ja jäävad võõraks. Suur võlu on see, et meie inimestel on praegu kogukonnatunnetus.”
Ta lisas, et kaitsma peab ka Aruküla loodust ja männikut, hoolikalt läbi kaaluma sinna antud raie- ja ehitusload.
Volikogus oldud aeg on pannud teda mõtlema, et vald on nagu kodumajapidamine: „Teeb see, kes parasjagu saab. Pole nii oluline, kes istub laua otsas. Lapsele on vaja kott selga aidata ja kooli saata, lükata värava eest lumi ära, vaadata, et vanaemale jääks söök kappi, otsustada, millal teha kodus remonti või viia auto parandusse. Pole kohta kadedusele või omakasupüüdlikkusele. Ka volikogus ei tohi läbi lasta, et keegi on kellegi tööriist majanduslikeks või poliitilisteks huvideks.”