Heljo Pikhof, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees, riigikogu liige
Mai lõpus vapustas avalikkust koera kombel peetud laste juhtum. Ja kui asjameestelt küsiti, kuidas säärane asi 21. sajandi Eestis üldse võimalikuks sai, tõttasid pea kõik ennast süüst puhtaks pesema ja infokatkestusele osutama: kui pere kolib, kaovad otsad vette.
Ühel ametnikul või ametkonnal on ajada üks asi, teisel teine. See, mis jääb sinna kahe vahele, ei ole kellegi rida. Ju ei tegele me alati päris õigete asjadega, ja mitte üksnes sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad või korrakaitsjad, kellele on sagedamini näpuga näidatud.
1992. aastast pärinev Eesti lastekaitseseadus on ainulaadne oma deklaratiivsuse tõttu, kuid loosungite koguga pole kuidagi võimalik korrastada igapäevaelu. Valitsuse tegevuskava järgi peab aga alles aastal 2013 – valmima uus ja tänapäevane lastekaitseseadus.
Dokument «Euroopa laste strateegia» soovitab Euroopa Liidu liikmesriikidel iga viimast kui seadust-määrust analüüsida juba enne vastuvõtmist sellelt seisukohalt, mil moel ta võiks lastele mõjuda. Meil aga puuduvad vähegi vettpidavad arusaamad, mille põhjal hinnata lapse arengut ja heaolu tagavat keskkonda. Äsja õiguskantsleri juurde loodud laste õiguste osakonna kolm töötajat ei suuda üleöö korvata aastakümnete pikkusi tegematajätmisi.
Mullu eraldati oma perekonnast 460 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last, kes anti eestkostele või pandi asenduskodusse. Need on must valgel fikseeritud juhud, kuid karta on, et tegu on jäämäe veepealse osaga.
Meil puudub laste huvidest lähtuv ja töötav ametkondade võrgustik. Sotsiaalministri sõnul on millalgi plaanis luua ühtne sotsiaaltoetuste süsteem, mis võiks ehk kätte juhatada pere eelmises elukohas kerkinud probleemid. Räägitud on ka sotsiaaltöötajate ja perearstide ühisest andmebaasist, mis annaks ehk aimu laste muredest.
Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib leida uuringu, mis näitab, et suur osa lastega töötavatest inimestest (pedagoogid, lasteaednikud, sotsiaaltöötajad …) ei tea, kuidas avaldub laste väärkohtlemine või lastevastane vägivald. Ammugi ei teata siis seda, mida ühel või teisel juhul peale hakata. Karistusseadustikus puudub isegi väär- või kriminaalteo koosseis, mis lubaks üheselt hukka mõista laste kehalise karistamise.
Riskipere silti on kergem kleepida kui julgeda tunnistada, et laste väärkohtlemist tuleb ette ka parimates perekondades. Eraelu puutumatus troonib aga Eesti enesekeskses ühiskonnas nii kõrgel kohal, et kipub varjutama inimsust.
Vastukajad viimati tormi tõstnud laste väärkohtlemise juhtumile näitavad, et õnneks ei ole tuimus laialdaselt maad võtnud. On nõutud verd ja otsitud välja seadusparagrahvid, mille järgi annaks lapsevanemad trellide taha saata. Teisalt on kõlanud ka ühe vanaema nõrk hääleke, kes olla oma lapselaste eest jõudumööda hoolitsenud ja ise lastekaitsjatelt abi palunud.
Oleks lubamatu, kui me sellest juhtumist midagi ei õpiks. Eesti oma väiksuses on ju endistviisi külaühiskond, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki. Ehk oleme nüüd valmis kätt telefoni poole sirutama, et vajadusel lastekaitsesse või politseisse helistada. Me ju räägime lastest, kes ise end kaitsta ei suuda.
