Voli­ko­gu rei­si­ki­ri

Ku­ju­ta nüüd et­te, et oled len­nu­kis, mis on küll üs­na väi­ke, võr­rel­des mõ­ne­de air­bus­si­de­ga, aga siis­ki enam mit­te see mü­ri­sev to­pelt-tii­va­ga moo­si­riiul. Is­te­ko­ha said kes­ke­le ja kui rin­gi vaa­tad, siis siin-seal võid mär­ga­ta sõp­ru, tut­ta­vaid ja mõnd su­gu­last­ki. Ül­di­selt on aga selts­kond kir­ju na­gu heas „loo­maaias“ ik­ka.

Eri­list tä­he­le­pa­nu ära­ta­vad len­nu­ki esi­mes­tes ri­da­des is­tu­jad. Imes­tu­se­ga tun­ned sealt mõ­ne ära, aga mis siin imes­ta­da, si­na ta ju sin­na va­li­sid. Kau­gelt näed ko­he, et üld­joon­tes ja­gu­ne­vad nad kol­meks. On te­gi­jaid, rää­ki­jaid, jä­ne­seid, see tähendab neid, kes nau­di­vad elu esi­reas.

Ja siis on len­nu­kis pi­loot koos st­juar­des­si­de­ga. Nen­de ole­ma­so­lu eest oled sa maks­nud ja oo­tad neilt nüüd pa­ri­mat tee­nin­dust. Ül­di­selt tä­he­le­pa­nu saa­mi­seks tu­leb ise häält te­ha ja et­te­poo­le min­na uk­se ta­ha ko­pu­ta­ma. Aga juh­tub ka se­da, kui st­juuar­did tu­le­vad ise ja kü­si­vad, kui­das lä­heb, ja va­hel pa­ku­vad mi­da­gi. Ega ena­mik rei­si­ja­test os­ka­gi mi­da­gi vä­ga tah­ta, see-eest mõ­ni os­kab tah­ta se­da, mi­da po­le ole­mas ega saa tu­le­ma ea­les­ki.

Veel har­ve­mi­ni käi­vad ta­ga­pool uu­dis­ta­mas need et­te­poo­le va­li­tud. Ja kui, siis püüa­vad im­bu­da selts­kon­da ja te­ha näo, et nad po­leks na­gu ära ol­nud­ki. Liht­rei­si­jaid aga ju­ba ei lol­li­ta, kõik tu­li­jad saa­vad ko­he ko­la­kat en­ne veel, kui jõu­tak­se suu lah­ti te­ha. Mis te­ha, kui vii­ma­se pii­ri­ni vii­dud rei­si­ja kan­na­tus on kat­ke­nud – jal­ga­del po­le ruu­mi, külm pu­hub pea­le, selg on kan­ge ja üleüld­se naab­rid ei meel­di. Aga sa­mas, kui kuu­led, et pä­ris ta­gu­mis­te­ni ei vii ise­gi mit­te kor­ra­lik­ku ra­da ja ol­lak­se oma­de­ga pä­ris „pi­me­das“, siis hak­kab eest­la­se­le oma­selt vei­di pa­rem.

Aga ül­di­selt rää­gi­vad need ees­pool is­tu­jad häs­ti, se­le­ta­vad hoog­salt kä­te­ga ja pai­ta­vad hea sõ­na­ga. Kii­da­vad end ja oma te­gu­sid. Osad lu­ba­vad saa­ta len­nu­ki kas või kuu pea­le, tei­sed jäl­le ta­ga­si sin­na, kust kord tul­di. Kuid õn­neks muu­tu­vad mõt­ted ja jutt hoo­pis tei­seks, kui sin­na et­teot­sa naas­tak­se, sest seal ees­pool tu­leb ha­ka­ta reaal­selt va­li­kuid te­ge­ma ja füü­si­ka­reeg­leid aus­ta­ma ja ar­vu­ta­ma, et pal­ju len­nu­kil kü­tust on ja kau­ge­le sel­le­ga ik­ka jõuab. Õn­neks on len­nu­kit juh­ti­mas pi­loot koos mees­kon­na­ga ja ee­sis­tu­jad tuuak­se maa pea­le ta­ga­si. Õn­neks on ole­mas len­nua­me­ti reeg­lid ja pä­ris ka­hek­said õhus te­ha ei saa.

Mi­na aga tu­len sel­leks kor­raks ta­ga­rit­ta ta­ga­si – val­la as­ja­des pal­ju tar­ge­ma­na, isik­li­kes as­ja­des pak­se­ma na­ha­ga ja en­di­se usu­ga elu ede­ne­mis­­se il­ma, et peak­sin elu lõ­pu­ni vo­li­ko­gu lii­ge ole­ma.

Va­li­gem siis vä­hem ju­tu­me­hi ja jä­ne­seid sin­na, kust oo­ta­me te­gu­sid. Värs­keid ideid ja tar­ku va­li­kuid.