Vihasoo õpetaja MARI SARV: „Väike kool on parem.“

4174

MARI SARV oli 10 aastat õpetaja Ruhnu saarel, 5 aastat tagasi tuli Vihasoo lasteaeda-algkooli.


Vihasoo klassiõpetaja MARI SARV käivitas koolis projekti, et õpetada tundma kohalikku loodust. Õpilastega käiakse õuetundides alates mere äärest kuni naaberküla Vatkuni.

Vihasoo klassiõpetaja Mari Sarv ütleb, et temast tegi õpetaja Ruhnu saar: „Olin ülikooli ajal ja ka pärast seda mõelnud, et tahaks aastaringi elada üksikul saarel või väikeses maakülas, kuhu urbaniseerumine ei ulatuks. Ruhnu läksin saare pärast, kui üks tuttav ootamatult ütles, et seal vajab kool pooleks aastaks õpetajat.“

Nii sai Mari Sarvest 1997. aasta alguses, keset talve, Ruhnu põhikooli õpetaja. Õpilasi oli siis seitse – viis last 1.-2., üks 4. ja üks 9. klassis. Õpetajaid oli kaks.

Kuue kuu asemel töötas ta seal kümme aastat – jõudis olla ka kooli juhataja ning suurendada läbirääkimistel haridusministeeriumiga õpetajakohti 5-6ni. Tippajal oli Ruhnu koolis õpilasi 15.

„Ruhnu pani mind kooli ja lapsi ning õpetajatööd armastama,“ lausub Mari Sarv.

Vihasoo kooli tulles täitus teine unistus – soov töötada Lahemaa rahvuspargis.

„Läksin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima suuresti tänu Lahemaa giidile Anne Kurepalule. Minu isa töökaaslastest ja nende pereliikmetest matka­grupp käis kümmekond aastat suvel ning ka talvel Lahemaa rahvuspargis. Teejuhiks kutsuti Anne Kurepalu, kes oskab väga huvitavalt rääkida.“

Ka Vihasoo kool on väike, õpilasi 30 ringis. Viisteist aastat pisikestes maakoolides töötamist on Mari Sarvele andnud veendumuse, et väike kool on lastele parem: „Suured asjad saavad alguse väikestest. Meeldib lähedus – igaühega saab eraldi tegeleda. Kool on kui ühine pere. Sageli saadakse alles mujale kooli edasi minnes aru, kui hästi ennast pisikeses koolis tunti ning kui oluline see nende jaoks oli.“

Kuigi on ise pärit Tallinnast, õppinud 49. keskkoolis, arvab ta nüüd, et suures koolis töötada ei sooviks: „Kui väike kool ära kaotatakse, siis ei taha ma enam õpetaja olla.“

Kaks korda kõrgkooli – et ei peaks saama õpetajaks
Mari Sarv tõdeb, nooremana oli tal kindel veendumus, et pedagoogi amet ei huvita, ning sellest ajendatuna otsustas valida kõrgkoolis eriala, mis ei nõua koolitööle minekut: „Seetõttu astusin ülikooli kaks korda – esimesel katsel bioloogia teoreetilisse harusse sisse ei saanud, õppisin aasta aega keemiat, seejärel tegin uuesti sisseastumis­eksamid, ikka bioloogia teoreetilisse poolde. Lõpetasin bakalaureuse diplomiga bioloogia ning Tartusse jäämise soovist ajendatuna jätkasin õppimist ülikooli pedagoogika osakonnas bioloogia-keemia õpetajaks.“

Mõnda aega töötas ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis laborandina töörühmas, kuhu kuulusid psühholoogid ja närvitohtrid – uuriti Parkinsoni tõvega seonduvat.

„Seal nähtu andis mulle kinnitust, et tahan ikkagi tegeleda bioloogiaga. Astusin loodusteaduste magistrantuuri, mille lõpetasin kolm aastat hiljem. Ruhnu koolis töötamine viis aga selleni, et otsustasin  veel õppida pedagoogikat. Nüüd on mul ka klassiõpetaja kutse. Klassiõpetaja töö sobib. Ruhnus õpetasin liitklassi, läksin oma 1.-2. klassi lastega kuni põhikooli lõpuni. Õpetada tuli peaaegu kõiki aineid, ükski kooliaasta ei sarnanenud teisele. Vihasoo koolis olen viiendat aastat 5.-6. klassi õpetaja – iga kord tulevad uued õpilased, annan neile tunde alates eesti keelest ja kirjandusest kuni ajalooni.“

Ruhnus 24 tundi päevas õpetaja
Kui Mari Sarv tuli 2007. aastal koos tütre Loonaga konkursi peale Vihasoo 5.-6. klassi õpetajaks, sest koolis avati 6. klass, arvas ta, et seal elatakse umbes samasugust külaelu, nagu oli Ruhnus. Ent nii see polnud.

„Ruhnus sain poole aastaga omaks inimeseks, kontaktid tekkisid hästi kiiresti. Kogu saare peale oli 60 elanikku, kes elasid ühes külas. Saar on omaette vald. Kui tunnid lõppesid, käisime korraks kodus ja tulime kooli tagasi. Kool oli küla süda, lapsed kogunesid õhtul samuti koolimajja, tegime huvialaringe, mängisime sportmänge. Olin õpetaja ööpäevaringselt. Pärast tütre sündi hakkasin uuesti tunde andma siis, kui ta oli kuue kuu vanune  – oli koolis kaasas, kes kolleegidest või külarahvast sai, see aitas hoida. Mul polegi nii intensiivset, aga lõpuks ka väsitavat, elu olnud, kui need kümme aastat Ruhnu saarel. Suvel olime samuti külaelu eestvedajad.“

Vihasoo kohta tõdeb ta, et kõiki külainimesi ei tea praegugi. Ehkki kool on pisike, käib elu samas rütmis, nagu rahvarohkemates paikades – pärast tunde minnakse koju, paljud lapsed sõidavad bussidega kaugematesse küladesse. Igaüks elab omaette, pole sellist pidevat suhtlemist, nagu oli Ruhnu saarel.

Kui aga võrrelda suuremate koolidega, siis on Vihasoo lasteaed-algkool hea ja rahulik, väikese ja vahva kollektiiviga töökoht: „Sel õppeaastal tulid me kooli mõned Kuusalu lapsed. Kõige toredam on see, kuidas nemad ütlevad, et siin on palju vaiksem, ja meie samas tunneme, et koolis on viimasel ajal varasemast lärmakam.“

Tuhat ja üks võimalust anda tundi
„Lapsed on täiskasvanutest vahetumad ja õpetajatöö pakub igal hetkel loomingulisust,“ kiidab Mari Sarv.

Kuna õpetab erinevaid aineid ja veel liitklassis, nõuab see tundides kiiret reageerimist ja ümbermõtlemist, et kõik saaksid tegevust ning oleks huvitav.

„Panen õppeaasta alguses kuude kaupa paika põhiteemad, leian ainetevahelised ühisosad. On tuhat ja üks võimalust anda tundi. Oluline on panna lapsed tööle nii, et kõik toimib ning samas ei muutuks rutiiniks,“ sõnab ta.

Tänavu kevadel käivitus Vihasoo koolis tänu Mari Sarvele kohaliku looduse tundmaõppimiseks projekt, mida KIK toetab 3575 euroga – „Vihasoo lasteaia-algkooli loodusõppeprogrammi ja õppevahendite koostamine“.

Õpetaja selgitab, et talle ei meeldi praegune loodusõpetus algklassidele: „Ruttu jõutakse kosmoseni, tutvustatakse protsesse ja nähtusi, kuid kaugeks jäävad puud, taimed, loomad, linnud meie ümber. Tänapäeva maalaps ei tunne loodust – kui ta võilille teab, on hästi, kuid paiselehte sageli enam mitte.
Leian, algklassides peaks alustama sellest, mis on oma kodu õuel. Püüan koostada programmi, et õpetada lapsi oma kodukoha loodust tundma.“

Kevadel käivitunud projekti raames vaatlevad ja pildistavad lapsed kogu aasta vältel kord kuus kindlaid kohti. 1.-2. klass vaatleb aasa, mererannikut, jõe ümbrust, metsa ja Vihasoo küla loodust, 3.-4. klass puid, 5.-6. klass rohttaimi. Koostatakse õpimapid, kus on fotod taimedest, töölehed, koosluste kirjeldused. Koostatavad õpimapid võiksid olla õppevahendina kasutuses ka teistes koolides, arvab õpetaja.

Projektitoetuse abil osteti pildistamiseks fotoaparaat. Mari Sarv räägib, et fotoaparaat on õues käies kogu aeg  „lennus“ – lapsed otsivad juurde, mida pildistada.

Maikuus oli Vihasoo lastel seoses projektiga öökool – loodusest rääkisid putukateadlane ja linnuhäälte spetsialist, käidi koos niidul liblikaid püüdmas ja varahommikul linnulaulu kuulamas. September oli Vihasoo koolis looduskuu, tehti palju õuetunde, mindi metsa ja mere äärde.

Oktoobris lõpeb õppeveerand Lahemaa nädala ja koduloo päevaga. Märtsis tuleb loodusteemaline õpilaskonverents. Plaanis on kaasata ka naaberkoole.


Vihasoo lasteaia-algkooli direktor MARIKA ASTOR:
„Õpetaja Mari Sarv on põhjalik, järjepidev, loov, abivalmis, tore kolleeg. Lapsed armastavad teda.

Hinnatav on ka see, kuidas ta ühendab tundides õppeaineid, et tekiks tervikpilt. Ta on äratanud lastes huvi looduse vastu. Tema õpilased on saanud suurematesse koolidesse edasi minnes bioloogia olümpiaadidelt häid kohti.“