
Hiljuti võistkondliku maailmameistritiitli koju toonud RAIT OTS on tegelenud vibuspordiga veidi üle 10 aasta.
Aruküla põhikooli staadionil on aastaringselt vibulaskmise matt, mille on üles seadnud vastne maailmameister Rait Ots, kes staadionil harjutamas käib: „Vahel tullakse ligi, uuritakse, millega tegelen, julgemad on proovinud teha mõned lasud. Sageli jälgivad treeningut pisikesed huvilised. See lisab võistluspinget, kuna lapsed on väga tähelepanelikud.”
Sportvibu, mis tal staadionil kaasas, ta lastele proovida ei anna, kuna seda on raske vinnastada: „Kui kellelgi on suur huvi, olen kodust kaasa võtnud algajale sobivama pikkusega vibu ning andnud proovida.”
Lähim treeningsaal vibulaskmiseks on Jüris ning Rait Ots sõnas, et seal on hakanud trennis käima mitmed Aruküla noored.
Vibulaskmist peab ta hobiks, põhitöö on tal Tallinnas ASis Helmes, mis tegeleb IT-arendustega. Rait Ots on saavutanud pikkvibu klassis maastikulaskmise MMil Namiibias 7. koha, sportvibus on ta parimad tulemused 2. koht maailmameistrivõistlustel USAs, 3. koht MMil Rumeenias, samalt võitluselt tuli tänavu võistkondlik esikoht.
Ta on olnud maastikulaskmises Eesti ja Balti meister. Individuaalselt platsilaskmises on tema parim saavutus Läti Jūrmala Openil 3. koht. Tallinna Kalevi meeskonnaga on ta platsilaskmises Tanel Kaasiku ja Pearu-Jakob Ojamäega ka Eesti meister.
2010. aastal lasi Rait Ots Eesti rekordi maastikulaskmise loomaringis: „See on võistlusformaat, kus sihtmärgid on loomapildid. See formaat on kindlasti mu lemmik.”
Rait Ots rääkis, et järgmine suurem välisvõistlus on augustis maastikulaskmise EM Saksamaal: „EMi medal on veel kogust puudu, see annab kindlasti motivatsiooni suvel usinamalt trenni teha.”
Vibulaskmine hakkas teda huvitama üle 10 aasta tagasi, kui sattus sõpradega Saku valda Kajamaale „Veretu Vibujahi” üritusele, kus vibu sai proovida meelelahutusena: „Sain vibupisiku ja järgmisel päeval tellisin Falcolt oma esimese pikkvibu ja nooled. Peagi läksin võistlema, kus enamik aega otsisin oma nooli märklaua tagant. Võistlusele läksin 12 noolega, koju jõudis ainult 2, ülejäänud purunesid või kadusid mati taha tihnikusse. Tuli soetada uus komplekt, harjutada ja järgmistel võistlustel sattus nooli mati taha üha harvem.”
Rait Ots lisas, et tegi lapsepõlves Robin Hoodi filmi eeskujul endale vibu, kuid enne Kajamaale sattumist ei teadnudki, et Eestis vibusporti nii tõsiselt harrastatakse.
Ta jutustas, et alustas pikkvibuga, mis on filmidest tuntud tavaline puuoks, millele on nöör peale tõmmatud. Sellega võistles 5-6 aastat: „Mulle on alati meeldinud omaette nokitseda, kuid kui arengut enam polnud, tuli abi otsida. Hakkasin proovima platsilaskmist, mis on ka olümpiaala. Liitusin Tallinna Kalevi vibuklubiga, soetasin sportvibu ning Evelyn Rangi juhendamisel hakkasin iseõpitud lasketehnikat uuesti ringi õppima.”
Rait Ots on tegev mõlemas alaliidus – platsilaskjana vibuliidus ning maastikulaskjana maastikuvibuliidus.
Enim meeldib Rait Otsale maastikulaskmine, kuna see on looduses – metsades, veekogude ja losside ümbruses. Maastikul on 28 märki, olenevalt harjutustest tuleb igasse lasta 1-4 noolt. Kes saavutab suurima punktiskoori, on võitja.
Siselaskmises on konkurents tihedam ning olümpiale Rait Ots ei püüdle: „Olümpia tase läinud nii kõrgeks, et tippu jõudmiseks peab vibulaskmine olema põhitöö, mitte hobi, nagu minul. Mina pigem naudin maastikulaskmise suurvõistluste melu ja seltskonda.”
Rait Ots hakkas võistlemas käima paar-kolm aastat pärast esimesi laskekatsetusi: „Lisaks füüsilisele-tehnilisele vormile on vibulaskmises oluline psühholoogiline pool, eriti võistlustel. Treeningutel lihvime tehnikat ja kasvatame lihasmälu, võistlustel on tulemus tihti psüühikas kinni. Sageli olen võistlustel iseendale suurim vastane. Selle asemel, et keskenduda lasu sooritusele, hakkab aju enda ja konkurentide punkte liitma-lahutama. Fookus on vale koha peal ja tulemus kannatab.”
Eestis on tema sõnul meeste hulgas 10 laskurit, kes on võimelised poodiumikohti jagama, võistulaskjaid eri vanuse- ja vibuklassides on paarsada: „Platsilaskmises olen koduses konkurentsis tavaliselt olenevalt vormist poodiumi piiril. Pühapäevasportlasena on hea, kui suudan tippudel käe värisema panna, see motiveerib mind piisavalt. Maastikulaskmises peavad konkurendid minuga natuke tõsisemalt arvestama.”
Enne võistlusi treenib ta 2-4 korda nädalal, vaiksemal ajal harvem: „Kui vihma sajab, siis trenni ei lähe, keskendun suurematele võistlustele, kõiki Eesti võistlusi läbi ei käi.”
Üks meeldejäävamaid võistlusi oli tal Lätis Jūrmalas: „Finaal oli mererannas väga tuulise ilmaga. Raske oli isegi matile pihta saada ning ise tuules püsti jääda. Seal õnnestus mul aga ka poodiumile jõuda.”
Rait Ots lausus, et vibulaskmine meeldib talle eelkõige seetõttu, et ala harrastajad on positiivsed ning konkurendid toetavad üksteist: „Soovin, et ala saaks rohkem kõlapinda ning tuleks rohkem uusi harrastajaid. Vibu sobib igas vanuses ja vormis huvilisele. Meil käib võistlustel üle 80aastane härra, kes teeb mõnelegi noorele ära. Noorimad vibulaskjad on viie-kuueaastased. Kõik võiksid proovida uusi asju, kunagi ei tea, mis võib meeldima hakata.”