Neil päevil möödub 97 aastat ajast, mil Kuusalu ja Anija vallas käis sõda, et Venemaa sõjavägi ei tungiks edasi Tallinna poole.
ANNE ORUAAS
1918. aasta novembri lõpus alanud vallutus pandi seisma just Anija ja Kuusalu valla maadel, kus Eesti sõjavägi asus punaväge sammhaaval ajama tagasi idapiiride poole. Neist lahingutest pole fotosid ega filme, aga on üks raamat, milles on kirjas Vabadussõja Priske lahingu käik. Raamatu teeb haruldaseks, et tegu on kahe vaenuväe komandöri ühise päevaraamatuga, mis vahetas lahinguööl, 3. jaanuaril, omanikku. Sealt, kus lõpetas punaväe komandor, jätkas Eesti rahvaväe komandör.
Raamatu tiitellehel on: „Velled tapluses. Lehekülgi Maailmasõjast ja Vabadussõjast. Sotsialistliku Nõukogude Vene punaväe ohvitseri-eestlase ja demokraatliku Eesti Vabariigi kaitseväe ohvitseri-eestlase ühine päevaraamat. Trükiks toimetanud J.T. Ilmunud J.Treufeldti & A. Kalluse kirjastuse väljaandena Kuressaares 1933. aastal.“
„Velled tapluses“ on 176leheküljeline päevik, millest 126 lehekülge on kirjutanud punaväelane Karl Tikk ja 27 lehekülge kaitseväelane Leonhard Johann Krull. Lisaks on 23 lehekülge Leonhard Krulli hiljem kirjutatud selgitusi ja mälestusi. Eessõnas väidab kirjastaja, et teist sellist päevikut ei leidu terves maailmas. Raamatu moto on ajakirjanikult, ajaloolaselt ja ühiskonnategelaselt Eduard Laamanilt: „…haruldaselt huvitav ajaloo allikas, missugust teist ma meil näinud ei ole, ehk ma küll hulga päevaraamatuid läbi olen sorinud…“
Vaatamata sellele, et päevaraamatu pidajad võitlesid vastasleerides, on tegu võrdlemisi sarnase saatusega eesti meestega. Kummale poole jäädi neil segastel aegadel, sõltus nagu ikka suuresti juhusest.
Leonhard Krull sündis 20. juunil 1890 Kuressaares. Lõpetas 20aastaselt Pihkva maamõõtjate kooli ja teenis 1907-1914 Venemaal maamõõtjana. Esimese ilmasõja alguses mobiliseeriti ta keisririigi armeesse. 1915. aastal lõpetas ta sõjakooli ja saadeti rindele, kus sai haavata. 1916 ülendati leitnandiks ja 1917 alamkapteniks.
Karl Tikk sündis 1. detsembril 1892 Elva lähedal taluperes, lõpetas Tartus gümnaasiumi ja õppis Riia polütehnilises instituudis. 1916. aastal mobiliseeriti ja saadeti ta lipnike kooli. Pärast kiirväljaõpet allohvitseride koolis teenis tagavarapataljonis Ufas, kus 22. aprillil 1917 tegi esimese sissekande päevikusse. Tõenäoliselt pidas ta päevikut juba varem, kuid see ei ole säilinud.
Niisiis kaks haritud noort eesti meest, kelletaolisi oli tsaari Venemaa armees palju. Leonhard Krulli üleelamistest enne 1919. aasta jaanuari saab natuke teada alles raamatu viimastelt lehekülgedelt. 25aastane Karl Tikk ei teinud päeviku sissekandeid just iga päev, aga siiski üsna sageli.
Karl Tiku päevaraamat
Noor Karl Tikk oli armunud ja elas koos Grunjaga, kes töötas ohvitseride söögimajas. Mängis kannelt, luges palju, õppis kiirkirja, saatis kodustele ja sõpradele Eestisse kirju, kirjutas need ümber ka päevikusse. Selle kõige põhjal avaneb lugejale tõsine laia silmaringiga mitmekülgselt andekas eesti mees, kes üle kõige igatseb koju tagasi. See mõte ei jäta teda hetkekski. Ta kirjutab köitvalt, mõtestab nähtut. Eelkõige on tal silma looduse kirjeldamiseks, ta ei väsi mitte kusagil oma sõjateel imetlemast loodust, on see siis Venemaa, Rumeenia või Bessaraabia. Kirjas isale arutleb ta Venemaal valitsevate poliitiliste meelsuste üle, on veendunud, et maa võib ju jagada kõigi vahel võrdselt, aga ikka suudab keegi paremini tööd teha ning saab selle tõttu jõukamaks. Ta küsib: „Kellel on õigus minult seda võtta, mis ma oma töö ja vaevaga olen kogunud?“
1917. aasta juulis saadeti Karl Tikk rindele. Jõudnud Rumeeniasse, arutleb ta, et on ootamatult sattunud välismaale, kuigi tavaliselt minnakse välismaale teistesse paikadesse: Pariisi, Rooma, Viini. Kahetseb sellegipoolest, et fotoaparaati pole kaasas. Sõda muutub üha ebameeldivamaks, on palju lahkhelisid sõdurite ja ohvitseride vahel, tahaks „põgeneda sellest kärast, korratusest ja mustusest“. Tikk ütleb, et sõda on teinud harimata inimestest vaimlised sandid. Iseenda suhtes on ta kindel, et tuleb rasketest lahingutest nii vaimselt kui kehaliselt tervelt tagasi.
8. veebruaril 1918 jõudis Karl Tikk üle Dnestri jõe tagasi Venemaale. Ta kirjutab: „Nüüd kodu – ja tont sõjaga. Kui veel enamlastest õnnelikult läbi pääseks.“ Eesmärk oli jõuda Petrogradi, kus ootas Grunja. Kuu ajaga jõudis ta kohale.
Petrogradis oli toit väga kallis ja raha kulus kiiresti. Just raha, õigemini selle puudus, mitte poliitilised veendumused, saab Karl Tiku edasises saatuses määravaks. Tsaariarmeest oli ta vaba, tööd ei olnud, riided ja jalanõud lagunenud, vabrikutööliseks ei tahtnud. Käis Petrogradis Eesti rahvusväeosa peakomitees, aga uks oli lukus. Ta oli hiljaks jäänud.
Meeleheites pakkus Karl Tikk end punaste väkke instruktoriks, kuid ei võetud ja lihtsoldatiks ta ei tahtnud. Soovis tulla Eestisse, aga oli pähe võtnud, et toob Grunja oma laulatatud naisena üle piiri. Kuid abiellumine oli mingite paberite puudumise pärast võimatu, sõiduraha ka ei olnud. Juulis otsustasid nad siiski Eestisse sõita, aga Jamburgist edasi ei saanud. Grunja ootas last, nälg näpistas. Raha oli nii otsas, et Karl Tikk otsustas veel enne juuli lõppu siiski pooleks aastaks astuda punaväkke ja raha teenida. Eesti kommunistlikus pataljonis pakuti kogenud sõjamehele paremat palka ja instruktori kohta. Tingimus oli: astu parteisse. Pikemalt mõtlemata ta astuski ja nimetati otsekohe pataljoni komandöriks. Päevikus kirjutab Karl Tikk, et elu on nagu kaleidoskoop ning usub, et õnn ei jäta teda maha. Kuigi ta nimetab endale alluvat pataljoni bandeks, hakkab punane mõtteviis tasapisi külge jääma. Ta loodab küll, et uus võim lööb varsti korra majja ja nälg kaob, kuid juba 20. septembril arutleb: „Kurvalt näed, et ilusatest sotsialismi ideaalidest veel midagi elusse ei ole viidud, peale sõnade. Igal pool on võitlus elu eest. Ei rõhu mitte vaene rikast ega rikas vaest, vaid igaüks rõhub oma ligemist niipalju, kui ta suudab ja kuipalju olud lubavad. Kõvem rõhub nõrgemat, aga mitte sotsialistiliste ideede järele.“
1918. aasta oktoobri keskel pandi eestlaste punane väeosa valiku ette: Uuralitesse valgekaardiga sõdima või saadetakse laiali. Oli alanud Venemaa kodusõda. Millestki pidi elama ja otsustati minna rindele. Tõenäoliselt oli ka parasjagu infopuudust ja ajupesu, et mehed ei otsustanud Eestisse tuleku kasuks. Karl Tikk oli optimistlik, et varem või hiljem on ta tagasi ja ehk algab siis ka sõit kodumaale. Kui novembri lõpus tuli uudis revolutsioonist Saksamaal ning et punased kavatsevad Eestis võimu võtta, hakati kohe Eesti poole tagasi liikuma – eks kõik tahtsid koju.
Juba peaaegu aasta varem oli katkenud Karl Tiku kirjavahetus kodustega ja jääb mulje, et ta ei tea midagi iseseisva riigi väljakuulutamisest Eestis. Ta seikles sel ajal ju Venemaal, püüdes iga hinna eest jõuda Petrogradi. Päevikus ei tee ta Eesti iseseisvusest kordagi juttu.
Igatahes on Karl Tikk 4. detsembril 1918 Narvas, kuhu jätab Grunja, ja läheb „kodumaa vastu sõtta“. Tema rood liigub rindejoonest tagapool, kus näeb punaväe rüüstatud mõisaid, lõhutud mööblit, rikutud raamatuid ja kunstiteoseid ja kahetseb seda lagastamist: „Ja mis kasu said need, kes seda laastamisetööd tegid? Mitte mingisugust. Aga kui palju kahju rahvale. On ju see õieti nüüd ju kõik meie oma, rahva oma. Kahju oli mul kõigest sellest, aga midagi ei ole parata. Võib olla olid vene väed selles lõhkumises süüdi. Aga võib ka olla, meie omad mehed.“
Karl Tikk teeb vahet punaväe venelastel ja eestlastel ehk „meie omadel“. Ta on kindel, et kui jõutakse Tallinna ja sõda on läbi, saadetakse venelased oma koju tagasi. Vastaseid, see tähendab Eesti kaitseväge, nimetab ta valgeteks. Tema jaoks on nii Eesti sõjavägi kui Vene valgekaart ühed valged kõik. Edaspidiste lahingute kirjeldamisel on ta „valgete“ suhtes üsna üleolev ja peab arvestust, mitu versta on Tallinnani veel jäänud. Kuni Valgejõeni liikus ta oma rooduga hoogsalt edasi. Vaatamata edule kirjutab: „Jah, kõik see hulguseelu on mind ära tüütanud. Tahaks jälle vabalt elada. Rahulikult oma tööd teha, nagu see kord rahu ajal oli. Kuid kas läheb mul korda nii ruttu pääseda sellest uuest ikkest, mille ma vabatahtlikult oma kaela võtsin, ehk küll häda sunnil.“
Vana-aasta õhtul on ta Koitjärvel ja mõtiskleb, et on terve aasta püüdnud kodu poole, aga koju pole jõudnud. Tagantjärele teame, et ta ei jõudnud sinna enam kunagi. Tunnistab, et on saanud enamlaseks, kuigi alles hiljuti oli enamlaste mõtteviis talle täiesti vastumeelne. Viimane sissekanne päevikus on 1919. aasta 3. jaanuari õhtust, kohaks on märgitud Erikosu. Karl Tikk ootab lahingusse minekut, kurdab, et mehi on vähe, aga eelmisel päeval Raudoja kõrtsi juures peetud lahingus sai õnneks ainult üks mees käest haavata. Ülesanne on hommikul ära võtta Liivakalda küla.
Sellel kohal päevik katkeb. Me teame, et ööl vastu 4. jaanuari Priske saeveski juures peetud lahingu ajal põgenes Karl Tikk oma rooduga, jättes maha reed isiklike asjadega. Ühest seljakotist leiti rooduülema päevik. Kapten Leonhard Krull, kes nägi, et osa raamatust oli veel täis kirjutamata, otsustas seda jätkata ning panna kirja lahingud vastupidises suunas.
Leonhard Krulli päevik
Leonhard Krullil läks paremini, sest 1917. aastal, ajal kui Karl Tikk võitles Rumeenias, moodustati tsaariarmee Eesti rahvusväeosa, kuhu Leonhard Krull määrati 1. jalaväepolgu 3. roodu ülemaks ning ta jõudis tagasi Eestisse, kus võttis osa lahingutest sakslaste vastu.
Priske lahingu kangelane, 1. jalaväepolgu 13. roodu komandör kapten Leonhard Krull oli suure musta habemega kogukas saarlane, keda habeme tõttu peeti vahel ekslikult ka venelaseks. Enne Priske lahingu kirjeldust annab ta ülevaate oma roodu senisest sõjategevusest. On ka mõned vahetult Priske lahingule eelnenud päevakäsud. Roodu võitlejad, 140 mehe ümber, olid pärit Viljandimaalt, rood formeeriti 16. detsembril. Kui Karl Tikk ei nimeta oma võitluskaaslasi üldse nimepidi, siis Leonhard Krullil on kõik käsuliinid kirjas koos nimede ja auastmetega. Ilmneb ka, et 13. roodu kamandas mitu suuremat ülemust üksteise võidu nii, et rooduülem pidi oma peaga otsustama, mida teha või kellele alluda.
Roodu lahingutegevus algas 27. detsembril 1918 Lehtse lähedal Tootsi mõisas. 29. detsembril taganesid nad Kehra jaama, kust kõmpisid 18 versta Rehatse külasse. Leonhard Krull nimetab kõiki külasid ja talusid, kus nad viibisid, kus varitseti ja peeti lahinguid, kuupäevad ja kellaajad on täpselt kirjas. On ka 2. jaanuari Raudoja lahingu kirjeldus. Ja kui Leonhard Krull kirjeldamisega hoogu satub, ei jää ta sõnaosavuselt alla eelmisele kirjutajale, kirjutab ainult vähem.
Pärast Priske lahingut oli ümbruskonnas veel väiksemaid kokkupõrkeid punastega, kes püüdsid taludes redutades vastupanu osutada. Sõjategevus liikus siit ida poole tagasi 8. jaanuaril. Edaspidi annab Leonhard Krull väga täpselt aru oma väeosa liikumisest, kuid enam suurt midagi lähemalt ei jutusta. Ta jõudis välja Eesti riigi tolleaegsele piirile Luuga jõe kaldale, kus 11. veebruaril sai Federovka küla all nii rängalt haavata, et saadeti tagalasse. Selle koha peal ka päevik lõpeb.
Hiljem teenis Leonhard Krull kuni demobiliseerimiseni 1. jalaväepolgu majandusülema abina. Raamat lõpeb tema eredamate mälestustega sõjateest, mille ta lõpetab lootusega, et „…ehk olen sellega mõne terakese meie Vabadussõja ajaloo kirjutamisele kaasa aidanud.“
Lõpuks sama saatusega mehed
Mõlema mehe saatus oli lõpuks sama, nad olid nõukogude võimu ohvrid. Karl Tikk võttis Narvast ilmselt oma Grunja kaasa ja oli suurele koduigatsusele vaatamata sunnitud Venemaale tagasi minema. Ta sõdis edasi Venemaa kodusõjas ja ülendati 1. Eesti Kütidiviisi 1. Kütipolgu pataljoniülemaks ning tõusis 1920. aastaks Eesti Kütidiviisi luureosakonna ülemaks. Ta lõpetas sõjaväeakadeemia ja temast sai nõukogude luureohvitser polkovniku auastmes, elas Moskvas. Sellele vaatamata tabasid ka teda kui eestlast Stalini repressioonid. Karl Tikk arreteeriti detsembris 1937 ja mõisteti NSV Liidu ülemkohtu sõjakolleegiumi otsusega süüdi kontrrevolutsioonilises terroriorganisatsioonis osalemises. Ta hukati 26. augustil 1938 Moskva oblastis Kommunarkas.
Leonhard Krulli autasustati vapruse eest Vabadussõjas Vabaduse Risti II liigi 3. järguga. 1923. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna. Leonhard Krull oli aktiivne ühiskonnategelane: ülemaalise asunike ja riigirentnike liidu keskjuhatuse liige, vabadussõjalaste juht Saaremaal. Leonhard Krull arreteeriti Kuressaares 1941. aastal ja mõisteti sõjatribunali otsusega surma.Ta hukati 13. aprillil 1942 Sevurallagis.
