Vanemtoimetaja KÜLLI KOPPELMAA

4074

Oled Sõnumitoojas töötanud üle 13 aasta, kuid hiljuti tõdes üks hea abiline Raasiku vallast, et ei tea Sinust midagi. Kes Sa oled?
kylli
„Olen Harjumaa patrioot – kogu teadliku elu siin elanud. Ajakirjanikutöö oli lapsepõl­ve­unistus ja 21 aastat on need kaks olnud omavahel seotud, olen töötanud ainult Harjus.”

Kus Sa elad?

„Kolmandast eluaastast elan Harku vallas, aastast 1981 Harkujärve külas samasuguses eri tasapinnaga kor­termajas, nagu on Kolgas. Mu kodu on Tallinna piirist täp­selt kilomeetri kaugusel.

Paljud on üllatunud, kui seda kuulevad, sest on arva­nud, et elan Kuusalus või Kiius – küllap sellepärast, et toimetus on Kuusalu vallas. Ja imestatakse, et nii kau­gelt käin tööle. Samas ju Loksa inimesed sõidavad Tallin­nasse tööle.”

Võibolla imestatakse selle pärast, et Tallinnas on palju lehetoimetusi ja võiksid töötada pealinnas. Mida tegid enne Sõnumitoojat?

„Seitse ja pool aastat tööta­sin ajalehes Harju Elu, millest hiljem sai Harjumaa. Läksin sinna 1988. aasta sügisel otse keskkoolist. Tiraaž oli siis 27 000, leht ilmus kolm kor­da nädalas ja mak­sis 3 kopi­kat. Igas peres käis rajoo­ni­leht, ka meil. Olin lehega kursis.

Oli juba muutuste aeg ja Harju Elu peeti edumeelseks, näiteks avaldas kultuuritöötajate aprillipleenumi materja­le. Kõik lehed seda ei teinud.”

Õppinud Sa seda eriala ei ole, kes koolitasid?

„Mind pandi kultuuri­osa­konna juhataja Elme Too­me­puu juurde. Esime­ne lugu lehes oli proovitöö „Mõtisk­lus koolikella helinata”, ülla­tu­sin, et see ka avaldati.

Olin alguses arake, ise ei julgenud midagi pakkuda ning ootasin ülesandeid, mida pean tegema. Toimetus oli suur, leht väike, käis pidev võitlus lugude avaldamise eest. Kord seisis mul karskusteemalise vest­­­lusringi lugu vähemalt kuu aega. On meeles, kuidas pea­toime­taja Ahto Kaljusaar ütles, et nüüd läheb lehte, vaa­ta lugu üle, vahepeal on võibolla olnud muutusi. See oli­ üks esimesi sisulisi õpeta­misi, mis on meel­­de jäänud. Kõige rohkem õpetas  peatoi­me­taja asetäitja Ene Narusk.”

Kuidas Sinust sai Sõnumitooja ajakirjanik?

„Mis aastal see oli, kui Ülle Tamm Harjumaa toimetusse töö­le tuli? Kui Sa Sõnumitooja tegid, kutsusid endaga kaasa ja Urmas Kirtsi käis rääkimas, aga esialgu tundus Kiiu kaugel ning keeldusin. Kart­sin suurt vahemaad.”

Harjumaasse tulin mina 1993. kevadel, Sõnumitooja alustas 1994. aasta sügisel. Aga 1996. alguses ikkagi nõustusid Sõnumitoojasse tööle tulema.

„Raasiku volikogu esimees Ahto Altjõe tuli kutsuma. Sina pidid jääma lapsepuhku­se­le ja tegelikult oli ju ajalehe Harjumaa tiraaž selleks ajaks kõvasti kukkunud. Lehe tase oli pärast Ene Na­rus­ki lahkumist langenud ja tundsin, et tegin nagu tühja tööd. Mingi aeg olin seal ol­nud peatoime­ta­ja kt – 1994. aas­tast 1995. aasta suve­ni. Aga sellest ajast mäletan vähe. Mulle ei meeldi teisi juh­ti­da.

Kogu aeg jälgisi­me toimetuses Sõnumitoojat kui kon­kurenti ning hindasin, mida tegid. Mõtle­sin, hästi kurb on, kui leht kaob selle pärast, et lapse sün­di­­mise tõttu jääd koju. Kuigi lehetööst olid kõrval umbes kuu. Lubati ööbida valla korteris Kiius ja nii nõustusingi.

Alguses oli kõik võõras, Harjumaa toimetus oli suur, Sõnumitoojas aga oli rahvast vähe, seltsielu puudus. Arvutit mul kodus polnud, poolest püha­päevast pidin sõitma toimetusse Kiidu lugusid kirjutama.

Sisseelamine oli ras­ke. Piirkonda ei tundnud, õn­neks oli siis Sõnumitoojas tööl autojuht ja fotograaf En­no Tikerpalu, kes viis igale poole ning tutvustas.”

Nüüd jääd ise jaanuarist lapsepuhkusele ja meil tuleb hakata otsima asendajat. Mida talle soovitad?

„Tähtis on jääda rahulikuks, sest see on stressiroh­ke töö, ja suuta kõiki inimesi võtta võrdsetena. Käia ringi silmad lahti, sest kui küsid, mis uudist, tavaliselt öeldakse, et pole midagi. Tuleb pikalt jutustada, siis selgub, et uudiseid on küll.

On isegi natuke kahju prae­gu koju jääda, sest jälle on huv­itav aeg – Anija vallas on võimuvahetus, Arukülas ava­tak­­se koo­li juurdeehitus.

Kui vaatan 1996. aasta Sõnumitoojaid, siis leht on aja jooksul palju muutunud – küljendus ja pildikvaliteet. On hea näha, et sinust jääb märk maha – oleme aidanud ajalugu jäädvustada nagu kohalikud kroonikud. Uus ajakirjanik peab 15 lehekausta läbi lappama, et siinse eluga kurssi viia, tal on raskem alustada.”

Eelmine artikkelVikipalu külas tulekahju
Järgmine artikkelAruküla kool kolis renoveeritud majja