Väljakaevamistel Kehra endise punamonumendi juures leiti üle 50 haua

276
Kehra endise mälestusmärgi juures oli haudu rohkem kui esialgu arvati. Seetõttu kulus Eesti sõjamuuseumi töötajail nende väljakaevamiseks kaks päeva.

Möö­du­nud kol­ma­päe­val ja nel­ja­päe­val töö­ta­sid Keh­ra par­gis Ees­ti Sõ­ja­muu­seu­mi töö­ta­jad, kes kae­va­sid en­di­se pu­na­mo­nu­men­di alt väl­ja sin­na üm­ber mae­tud erai­si­ku­te ja sõ­du­ri­te luud.

Keh­ra sõ­ja­haud koos­nes nel­jast ühis­hauast – ka­hest pi­kast, mis ula­tu­sid plat­si ühest ser­vast tei­se, ja ka­hest poo­le lü­he­mast. Kah­te mo­nu­men­di­pool­ses­se olid tu­vas­ta­tud lei­du­de põh­jal mae­tud erai­si­kud, teis­tes­se põ­hi­li­selt 1941. aas­ta la­hin­gu­tes huk­ku­nud pu­naar­mee­la­sed.

Kevadel asendati Kehra punamonument kivialusel tahvliga, millel on kirjas „Teise maailmasõja ohvrid“. See viiakse koos väljakaevatud säilmetega Raasiku kalmistule.

„Ühis­hau­da­des oli väik­se­maid hau­du kok­ku um­bes 50, neis­se mae­tud ini­me­si kind­las­ti roh­kem,“ lau­sus sõ­ja­muu­seu­mi vä­li­töö­de spet­sia­list Aa­re Vai­da.

Sõ­ja­hau­da­de üm­ber­mat­mis­te juht, sõ­ja­muu­seu­mi ar­heo­loog Ar­nold Unt li­sas, et Keh­ras­se mae­tu­te ar­vu po­le või­ma­lik öel­da en­ne säil­me­te üle­vaa­tust ja üm­ber­mat­mi­seks pak­ki­mist.

Ka Kehras oli ol­nud üm­ber­mat­mine, see tä­hen­dab, et kõik 1940nda­tel ta­pe­tud või lan­ge­nud olid esial­gu mae­tud ku­sa­gi­le mu­ja­le, hil­jem väl­ja kae­va­tud ja mae­tud koh­ta, kust möö­du­nud nä­da­lal uues­ti väl­ja kae­va­ti. See­tõt­tu oli igas kirs­tus ena­mas­ti roh­kem kui vaid ühe ini­me­se luud.

„Ar­va­si­me, et saa­me Keh­ras ühe päe­va­ga hak­ka­ma, kuid sin­na mae­tu­te ko­gus oli oo­ta­ma­tult suur, see­tõt­tu kes­tis nen­de väl­ja­kae­va­mi­ne kaks päe­va,“ üt­les Aa­re Vai­da.

En­ne säil­me­te väl­ja­kae­va­mi­se al­gust kõ­ne­les hauakoha juures Har­ju-Jaa­ni ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Jaan Nu­ga.

„Lah­ku­nu­te koht on sur­nu­aias,“ mär­kis ta.

Hau­da­de kae­va­mist alus­ta­ti ko­pa­ga. Kui vei­di üle meet­ri sü­ga­vu­selt tu­lid vas­tu kirs­tu­lau­da­de tü­kid, kae­va­sid töö­me­hed eda­si la­bi­da­te­ga.

Nel­ja­päe­va pä­rast­lõu­naks olid väl­ja­kae­va­mis­tööd lõ­pe­ta­tud, OÜ Ra­ven kopp täi­tis au­gud ja si­lus maa­pin­na ning val­la­va­lit­su­se töö­li­sed vii­sid ära väl­ja­juu­ri­tud elu­puud ja põõ­sad.

„Siia tu­leb hal­ja­sa­la, too­me mul­da juur­de ja kül­va­me pea­le mu­ru­seem­ne,“ sel­gi­tas Ani­ja val­la hea­kor­ra­töö­des­pet­sia­list Jaan Takk.

Mae­tu­te säil­med, mis hau­da­dest väl­ja kae­va­ti, pa­ki­ti eral­di kot­ti­des­se ning on Keh­ras hoiul se­ni, ku­ni sõ­ja­muu­seu­mi töö­ta­ja ja­gab need kirs­tu­des­se. See­jä­rel mae­tak­se need Raa­si­ku kal­mis­tu­le. Sin­na viiak­se ka Ani­ja mõi­sa­par­ki 1944. aas­tal mae­tud ja kol­ma­päe­val väl­ja kae­va­tud me­he säil­med.

Erai­si­kud ja pu­na­väe­la­sed
Ani­ja val­la­ma­ja juu­res asu­nud sõ­ja­haud ra­ja­ti Keh­ras­se jõe äär­de 1946. aas­tal. Ku­ni tä­na­vu­se aas­ta­ni oli sel­le juu­res mo­nu­ment Suu­res Isa­maa­sõ­jas lan­ge­nu­te­le ning ki­vi­le pai­gu­ta­tud tahv­li­le olid kan­tud 14 ini­me­se ni­med.

Keh­ra muu­seu­mi juht An­ne Oruaas sõ­nas, et par­ki üm­ber­mae­tud tsi­vii­li­si­ku­te seas olid Keh­ra te­ha­se töö­ta­jad, kel­le pä­rast esi­mest nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni la­sid 1941. aas­ta sep­temb­ris ma­ha Oma­kait­se liik­med.

„Esial­gu mae­ti ta­pe­tud ho­bu­se­tal­li ta­ha võs­sa ehk sa­mas­se koh­ta, kus prae­gu on tu­rup­lats. Nen­de hul­gas oli ka kaks naist. Üks oli ko­du­pe­re­nai­ne, kes läks oma me­he­le süüa vii­ma. Ta oli öel­nud, et är­ge tap­ke mu meest, kuid ka te­ma las­ti te­ha­se puu­vir­na­de va­hel ma­ha,“ rää­kis An­ne Oruaas.

Aa­re Vai­da kin­ni­tas, et kae­vas Keh­ras kol­ma­päe­val väl­ja ühe nais­te­rah­va säil­med: „Sel­le­le, et te­gu on nais­te­rah­va luu­de­ga, vii­ta­sid king ning kamm ja pee­gel.“

Ta li­sas, Keh­ras­se mae­tu­te seas oli tsi­vii­li­si­kuid ja sõ­ja­väe­la­si enam-vä­hem poo­leks. Et te­gu oli ol­nud pu­na­väe­las­te­ga, tões­ta­sid lei­tud kuu­lid ja kiiv­rid.

„Luud kuu­lu­sid 1941. aas­tal huk­ku­nud pu­naar­mee­las­te­le. Neid iden­ti­fit­see­ri­sid ve­ne gaa­si­mas­kid, mi­da ve­ne­la­sed esi­me­sel sõ­ja-aas­tal siin ka­su­ta­sid, hil­jem enam mit­te. Nii et te­gu oli pi­gem oku­pan­ti­de­ga, kes huk­ku­sid 1941. aas­tal, mit­te va­rem meie va­bas­ta­ja­teks ni­me­ta­tud ja 1944. aas­tal huk­ku­nud pu­naar­mee­las­te­ga,“ rää­kis Aa­re Vai­da.

Keh­ra sõ­ja­hauast tu­li väl­ja ka üks Esi­me­se maail­ma­sõ­ja aeg­ne ing­li­se kii­ver: „Sel­li­seid oli kand­nud ka Ees­tis üks kü­ti­polk, ühel­gi ve­ne sõ­du­ril sel­list pol­nud. Või­ma­lik, et kii­ver kuu­lus Ki­vi­loo la­hin­gus lan­ge­nud Tal­lin­na kü­ti­pol­gu eest­la­sest sõ­du­ri­le.“

Mi­tu kor­da üm­ber mae­tud
Keh­ra va­ne­mad ela­ni­kud mä­le­ta­vad, et pu­na­mo­nu­men­di asu­pai­ka mae­ti sur­nuid üm­ber ka pä­rast esi­mest mat­mist 1946. aas­tal. Tei­sed „ma­tu­sed“ olid seal ilm­selt 1950nda­te al­gu­ses. Too­na­sed koo­liõ­pi­la­sed mä­le­ta­vad, et siis pan­di au­pau­ku­de saa­tel maa­mul­da 8-9 pu­nast kirs­tu.

Aa­re Vai­da sõ­nul pi­di ka siis ole­ma üm­ber­mat­mi­ne – kõik Keh­ras­se mae­tud sõ­du­rid on mul­da sän­gi­ta­tud teist­kord­selt.

„Neid mae­ti kui fa­šis­miohv­reid ilm­selt um­bes viis aas­tat pä­rast esi­mest mat­mist. Kirs­tud olid eri­ne­vaid luid täis, mõ­nes mi­tu pea­luud,“ kir­jel­das ta.

Sõ­ja­hau­da­de se­nis­te kae­va­mis­te põh­jal kin­ni­tas Aa­re Vai­da, et ena­mas­ti on te­gu luu­de üm­ber­mat­mi­se­ga, vä­ga vä­he on pu­na­mo­nu­men­te, mil­le juur­de on rin­del lan­ge­nud sõ­du­rid kirs­tu­ga ma­ha mae­tud: „Vaid siis on nä­ha, et te­gu on ühe ini­me­se­ga. Keh­ras ühe­gi kirs­tu pu­hul sel­list kind­lust ei ol­nud.“

Ta sel­gi­tas, et üm­ber­mat­mi­ne toi­mus oku­pat­sioo­nia­jal nõu­ko­gu­de kan­ge­las­te loo­mi­se ees­mär­gil – soo­vi­ti, et iga kes­ku­se ava­li­kus ruu­mis või koo­li­ma­ja juu­res oleks mo­nu­ment: „Osa lan­ge­nuid kae­va­ti sel­leks väl­ja ise­gi kal­mis­tult ja vii­di lin­na­par­ki. Mõ­ni­kord on kan­ge­la­si sel­leks tul­nud ka ot­si­da. Olen kuul­nud – või­ma­lik, et ole­me ise neid näi­nud – et luid on lau­sa kes­kaeg­selt kal­mis­tult väl­ja kae­va­tud ning hil­jem kan­ge­las­te pä­he ma­ha mae­tud. Tun­dub, et sel­lel ajal pol­nud üld­se täh­tis, kel­le säil­med need olid, peaa­si, et olek­sid kon­did, mi­da kirs­tu pis­ta, ja et saaks haua juur­de mo­nu­men­di püs­ti­ta­da.“

Aa­re Vai­da lau­sus veel, et um­bes 10 prot­sen­ti on pu­na­mo­nu­men­te, mil­le juu­res hau­du ei ole­gi. Ta tõi näi­teks ühe ko­ha Võ­ru­maal, kus va­rem oli lan­ge­nud pu­na­väe­las­te obe­lisk ning sel­le juur­de ku­jun­da­tud ten­ni­se­väl­ja­ku suu­ru­ne ala. Sõ­ja­muu­seu­mi me­hed kae­va­sid sel­le lä­bi, kuid leid­sid sealt vaid ühe kas­si kon­did. On ka vas­tu­pi­di­seid näi­teid – möö­du­nud nel­ja­päe­val, kui Keh­ras kae­va­mis­töid teh­ti, olid osa me­hi sõ­ja­hau­da kae­va­mas Lool. Kui­gi ko­ha­li­kud kin­ni­ta­sid, et ko­gu ala on geo­ra­da­ri­ga lä­bi uu­ri­tud ja mi­da­gi seal ei ole, tu­lid maa seest väl­ja kuus pea­luud ja kiiv­rit.

Um­bes kuu ae­ga ta­ga­si avas­ta­ti Amb­las kae­va­mi­se käi­gus en­di­se pu­na­mo­nu­men­di alt va­ba­dus­sõ­ja ve­ne-ajal õh­ku las­tud au­sam­ba ki­vid.

Ka­he su­ve jook­sul on Sõ­ja­muu­seu­mi viis töö­ta­jat, kes tee­vad ava­li­kes koh­ta­des ol­nud pu­na­mo­nu­men­ti­de juu­res ku­na­gis­te sõ­ja­hau­da­de väl­ja­kae­va­mi­si, kae­va­nud väl­ja peaae­gu 2000 ini­me­se säil­med. Jõu­tud on um­bes poo­le pea­le – li­gi­kau­du 50 ko­has on kae­va­tud, sa­ma pal­ju koh­ti on veel ees. Aa­re Vai­da üt­les, et Kuu­sa­lu val­la sõ­ja­hau­da­de­ni tä­na­vu ei jõu­ta, sin­na mae­tu­te säil­me­te väl­ja­kae­va­mi­sed jää­vad tu­le­vaks aas­taks.

Eelmine artikkelSõnumitoojas 27. septembril
Järgmine artikkelKuusalu Tervisekeskus pälvis A+ kategooria tunnustuse