EDA-MAI TAMMISTE,
Anija Valla Lasteaedade direktor
Kui sõitsin 31. mail Lepatriinu lasteaia lõpupeole, kuulsin raadiost üllatusega jõulureklaami, reklaamiti Tartu jõulugalat. Minu jaoks on aastaring jagunenud kaheks – aastavahetusest jaanipäevani ja jaanipäevast jõuluni. Olen küll vahel pärast jaanipäeva nalja visanud, et nüüd tuleks hakata jõulukingitusi ostma, aga 31. mail kuuldud reklaam pani mõtlema, et mida need pühad – vanad eestlased nimetasid vaikseteks pühadeks – meie jaoks tähendavad ja kas ei mineta aina varasemaks muutuv jõuluhüsteeria ja kommertslikkus pühade tegelikku võlu ja tähendust.
Enne pühi tekib tavaliselt väikestviisi foobia, kui näen, kuidas kõik hullult sagivad ning valmistuvad jõuludeks – koristavad, käivad kingitusi ja toitu ostmas. Siis on tunne, et olen nagu midagi väga tähtsat maha maganud. Ma ei armasta käia suurtes keskustes ostlemas, pigem meeldivad väikesed külapoed, kus valik on väiksem, aga selle võrra on lihtsam valida. Kui olen sattunud enne jaanipäeva või jõule suurde toidupoodi, siis vaadates kuhjaga täis kärusid, mis kassa poole veerevad, mõtlen alati, et mis küll lahti on, kas tõepoolest oleme hakanud kõik kolm või isegi viis korda rohkem sööma.
Omaette lugu on kingitustega. Olen lugenud, et mujal maailmas on võimalus pärast jõule mõttetuid asju poodi tagasi viia. Tekib küsimus, et mis mõtet on kingitusi teha, kui peagi poodi tagasi viiakse. Kinkimine on emotsionaalne tegevus, see ei tohiks saada eesmärgiks omaette – et kingin ükskõik mida ja mida kallim, seda ägedam.
Igal perel on omad traditsioonid. Meie pere on loobunud kingituste tegemisest, sest lapsed on suured ja saavad aru, et mõttetul raharaiskamisel pole pointi. Oleme kokku leppinud, et igaüks toob jõululauale midagi. Nii ei muutu söögitegemine ega külaliste ootus perenaisele
stressirohkeks. Eelmisel aastal kirjutasin igale lapsele kirja – kuna elu on kiire, siis näeme harva, meil pole eriti aega omavahel rääkida, eestlane enamasti ei ütle ilusaid asju oma lähedastele. Nii sain oma ilusad sõnad, tunded ja soovid panna paberile, tagasiside oli armas. Poja elukaaslane ütles, et pole elus kunagi paremat kingitust saanud. Üldse on meil perega koos tore olla, sest ilusaid, tarku ja tublisid lapsi vaadates, nende omavahelist sõbralikku lõõpi ja arukaid jutte kuulates saab tõeliselt nautida koosveedetud aega, mis on minu jaoks muutunud kõige defitsiitsemaks. Kui suuremad lapsed kodust lahkusid, siis alguses toimusid meie pere jõulud nii, et lapsed tulid, sõid kõhud täis ja läksid kohe jälle. Selle olen nüüd perele suutnud selgeks teha, et vähemalt ühe päeva aastas saame kokku ja varume üksteise jaoks piisavalt aega, et ei peaks kohe ära tormama. Meie peres on juures väike kolmekuune päkapikk, tema jaoks ilmselt peame edaspidi ka jõuluvanamängu mängima, aga usun, et see on tore ja lõbus kõigile.
Soovin rahulikku jõuluaega, et oleks võimalik astuda maha igapäevasest kiirustamise karusellist, nautida aega enda ja pere seltsis, mõelda tagasi möödunud aastale, rahulikult koos olla ja teha mõni armas üllatus, külastada näiteks tuttavat, kes end ehk pisut üksikuna tunneb.