Valik on me en­di te­ha

637
EDA-MAI TAMMISTE

EDA-MAI TAM­MIS­TE,
Ani­ja Val­la Las­teae­da­de di­rek­tor

Kui sõit­sin 31. mail Le­pat­rii­nu las­teaia lõ­pu­peo­le, kuul­sin raa­diost ül­la­tu­se­ga jõu­lu­rek­laa­mi, rek­laa­mi­ti Tar­tu jõu­lu­ga­lat. Mi­nu jaoks on aas­ta­ring ja­gu­ne­nud ka­heks – aas­ta­va­he­tu­sest jaa­ni­päe­va­ni ja jaa­ni­päe­vast jõu­lu­ni. Olen küll va­hel pä­rast jaa­ni­päe­va nal­ja vi­sa­nud, et nüüd tu­leks ha­ka­ta jõu­lu­kin­gi­tu­si ost­ma, aga 31. mail kuul­dud rek­laam pa­ni mõt­le­ma, et mi­da need pü­had – va­nad eest­la­sed ni­me­ta­sid vaik­se­teks pü­ha­deks – meie jaoks tä­hen­da­vad ja kas ei mi­ne­ta ai­na va­ra­se­maks muu­tuv jõu­lu­hüs­tee­ria ja kom­merts­lik­kus pü­ha­de te­ge­lik­ku võ­lu ja tä­hen­dust.

En­ne pü­hi te­kib ta­va­li­selt väi­kest­vii­si foo­bia, kui näen, kui­das kõik hul­lult sa­gi­vad ning val­mis­tu­vad jõu­lu­deks – ko­ris­ta­vad, käi­vad kin­gi­tu­si ja toi­tu ost­mas. Siis on tun­ne, et olen na­gu mi­da­gi vä­ga täht­sat ma­ha ma­ga­nud. Ma ei ar­mas­ta käia suur­tes kes­kus­tes ost­le­mas, pi­gem meel­di­vad väi­ke­sed kü­la­poed, kus va­lik on väik­sem, aga sel­le võr­ra on liht­sam va­li­da. Kui olen sat­tu­nud en­ne jaa­ni­päe­va või jõu­le suur­de toi­du­poo­di, siis vaa­da­tes kuh­ja­ga täis kä­ru­sid, mis kas­sa poo­le vee­re­vad, mõt­len ala­ti, et mis küll lah­ti on, kas tõe­poo­lest ole­me ha­ka­nud kõik kolm või ise­gi viis kor­da roh­kem söö­ma.

Omaet­te lu­gu on kin­gi­tus­te­ga. Olen lu­ge­nud, et mu­jal maail­mas on või­ma­lus pä­rast jõu­le mõt­te­tuid as­ju poo­di ta­ga­si viia. Te­kib kü­si­mus, et mis mõ­tet on kin­gi­tu­si te­ha, kui pea­gi poo­di ta­ga­si viiak­se. Kin­ki­mi­ne on emot­sio­naal­ne te­ge­vus, see ei to­hiks saa­da ees­mär­giks omaet­te – et kin­gin üks­kõik mi­da ja mi­da kal­lim, se­da äge­dam.

Igal pe­rel on omad tra­dit­sioo­nid. Meie pere on loo­bu­nud kin­gi­tus­te te­ge­mi­sest, sest lap­sed on suu­red ja saa­vad aru, et mõt­te­tul ra­ha­rais­ka­mi­sel po­le poin­ti. Ole­me kok­ku lep­pi­nud, et igaüks toob jõu­lu­laua­le mi­da­gi. Nii ei muu­tu söö­gi­te­ge­mi­ne ega kü­la­lis­te oo­tus pe­re­nai­se­le
st­res­si­roh­keks. Eel­mi­sel aas­tal kir­ju­ta­sin iga­le lap­se­le kir­ja – ku­na elu on kii­re, siis näe­me har­va, meil po­le eri­ti ae­ga oma­va­hel rää­ki­da, eest­la­ne ena­mas­ti ei üt­le ilu­said as­ju oma lä­he­das­te­le. Nii sain oma ilu­sad sõ­nad, tun­ded ja soo­vid pan­na pa­be­ri­le, ta­ga­si­si­de oli ar­mas. Po­ja elu­kaas­la­ne üt­les, et po­le elus ku­na­gi pa­re­mat kin­gi­tust saa­nud. Üld­se on meil pe­re­ga koos to­re ol­la, sest ilu­said, tar­ku ja tub­li­sid lap­si vaa­da­tes, nen­de oma­va­he­list sõb­ra­lik­ku lõõ­pi ja aru­kaid jut­te kuu­la­tes saab tõe­li­selt nau­ti­da koos­vee­de­tud ae­ga, mis on mi­nu jaoks muu­tu­nud kõi­ge de­fit­siit­se­maks. Kui suu­re­mad lap­sed ko­dust lah­ku­sid, siis al­gu­ses toi­mu­sid meie pe­re jõu­lud nii, et lap­sed tu­lid, sõid kõ­hud täis ja läk­sid ko­he jäl­le. Sel­le olen nüüd pe­re­le suut­nud sel­geks te­ha, et vä­he­malt ühe päe­va aas­tas saa­me kok­ku ja va­ru­me üks­tei­se jaoks pii­sa­valt ae­ga, et ei peaks ko­he ära tor­ma­ma. Meie pe­res on juu­res väi­ke kol­me­kuu­ne pä­ka­pikk, te­ma jaoks ilm­selt pea­me edas­pi­di ka jõu­lu­va­na­män­gu män­gi­ma, aga usun, et see on to­re ja lõ­bus kõi­gi­le.

Soo­vin ra­hu­lik­ku jõu­luae­ga, et oleks või­ma­lik as­tu­da ma­ha iga­päe­va­sest kii­rus­ta­mi­se ka­ru­sel­list, nau­ti­da ae­ga en­da ja pe­re selt­sis, mõel­da ta­ga­si möö­du­nud aas­ta­le, ra­hu­li­kult koos ol­la ja te­ha mõ­ni ar­mas ül­la­tus, kü­las­ta­da näi­teks tut­ta­vat, kes end ehk pi­sut ük­si­ku­na tun­neb.

Eelmine artikkelAru­kü­las toi­mus kä­si­pal­li mi­ni­lii­ga teine etapp
Järgmine artikkelPolitseisündmused Raasiku ja Anija vallas