Val­ge laik Raa­si­ku ja Kol­ga lu­gu­des

503
PONTUS DE LA GARDIE (1520-1585).

AL­LAN ALA­KÜ­LA,
aja­loo­la­ne Val­ge­jõe Mä­lu­ta­lust

Prant­su­se, Root­si ja Poo­la ku­nin­ga­ko­da­de va­hel lii­ku­nud JEAN DE LA BLAN­QUE´i in­fo­ruum ula­tus Mos­koo­viast Va­ti­ka­ni, Ve­neet­sia ja Os­ma­ni­te rii­gi­ni.

Lõu­na-Prant­sus­maal Lan­gue­do­cis Cab­ro­li kaup­me­he per­re sün­di­nud hi­li­sem sõ­ja­mees, fi­nant­sist, luu­ra­ja ja dip­lo­maat Jean Cab­rol De la Blan­que (1540-1626) ei saa­nud oma pe­re­ni­me val­gen­da­des kui­da­gi ar­va­ta, et elu viib te­da Ees­tis ka Wi­te­na ehk Val­ge­jõe äär­de. Pi­ka ja sünd­mus­te­roh­ke elu­tee­ga me­he roll 1590nda­te aas­ta­te Ees­ti alal on aga se­ni­ni väl­ja val­gus­ta­ma­ta.

Cab­rol´i ni­mi on Lan­gue­doc-Rou­sil­lo­ni piir­kon­nas tä­na­se­ni laialt ka­su­tu­sel ning tä­hen­dab ok­si­taa­ni ehk ok´i kee­les mä­gi­kit­se (prant­su­se chev­ruil, la­di­na capreolus). Samast kandist on pärit ka Eestis ja mujalgi Pontus de la Gardie´na tuntud mees, kes sai vanematelt nime Ponce Escouperie, kuid kes oma isale kuulunud maavalduse järgi võttis omale sõjamehenimeks De la Gardie.

Sündinud Cabrol Arn´i jõe äärest
Escoperier´de perekonna arhiivi hoidev parun Charles de Fournas´ uurimuse kohaselt oli hilisema Jean De la Blanque´i isa Les de Cabrol jõukas kaupmees, kellele kuulusid maa ja majad, sealhulgas Blanque´i veski Arn´i jõel tänase Kõrg-Langedoci Looduspargi serval Herault´ maakonnas.

Jean Cabrol tuli ilmale umbes 1540. aastal. Tema isakodu maadel kannab lisaks 500 aasta vanusele väärikale hoonele täna De la Blanque´i nime ka riigimets ning erihoolt vajavate laste puhkekeskus. Samas asuv Mouline´i nime kandev turismitalu võibki olla kunagine La Blanque´i veski koht. Arn´i jõgi on De la Blanque´i krundil pisut väiksem kui Valgejõgi Lahemaa Rahvuspargi veerel.

Kaks Juhanit ja Pontus
Rootsi allikate järgi kutsus Pontus endaga Languedocist kaasa oma lähisugulase, Prantsuse allikate järgi nõo või nõo poja De la Blanque´i. Prantsuse kohalikud delablakistid räägivad kusagil justkui säilinud Jean´i kogu vara müügi lepingust, mis võiks anda vastuse ka küsimusele, millal täpselt De la Blanque kodukandist lahkus. Kui see dokument eksisteerib, on see seni end autori eest osavalt varjanud.

Poola allikate järgi oli Jean kuulunud 1573-1575 Poola troonilt Henryk Walezina (Henri Valois) läbi vilksanud Katariina di Medici poja, 1575-1589 Prantsuse troonil istunud Henri III kaaskonda. Pärast Henri Poolast Prantsusmaale põgenemist oli Poola versioonis De la Blanque suundunud Krakovist Haagi kaudu Eestisse.

Tegu polnud kindlasti vaese, vaid pigem jõuka sugulase saabumisega, kelle otsest kaukaabi ja veelgi enam oskust rahaasjade korraldamisel võis Rootsi teenistuses vaid nelja aastaga aadlitiitli omandanud Pontus vägagi vajada. Kuigi samuti pärinedes jõuka kaupmehe perest oli Pontus alul õppinud kloostrikoolis ning pidanuks saama kirikuõpetajaks.

Igal juhul muutus Jean (loe: Zhan) Rootsis alal hoobilt Johaniks (loe: Juhan), mis oli ka siinse toonase kuninga Johan III nimi.

Prantsuse jäljed Kolgas ja Raasikul
1582. aasta 11. augustil sai De la Blanque kuninga tahtel Raasiku mõisa läänimeheks. Aasta varem oli kuningas andnud De la Gardie´le Kolga. Nii nagu Kolga, oli ka Raasiku mõisa alad kuulunud enne reformatsiooni tsistertslastele. Burgundia Citeaux´ kloostrist alguse saanud ordu oli ettevõtliku moega ning Valgejõel võis neile huvi pakkuda veskite ehituseks sobiv jõgi ja mets oma rohkete andidega. See keskaegne kaudne seos Prantsusmaaga sai Kolgas ja Raasikul uus-aja koidikul jätku kohapeal tegutsenud prantslaste De la Gardie ja De la Blanque´i näol.

1592. aasta 13. juulil, vaid mõned kuud enne oma surma (kuningas suri 54aastasena 17. novembril) kinnitas Johan III Stockholmi lossis Raasiku pärusvalduse üle ning kinnitas samas üle ka De la Blanque´il lasuva Pontuse laste, ehk kuninga enese vallastütre laste, eeskostekohustuse.

Rootsi kuninga JOHAN III portree aastast 1582. Just sel aastal andis kuningas Raasiku mõisa Johan De la Blanque´ile, aasta varem Kolga mõisa Pontus De la Gardie´le. Gripsholmi lossis rippuva maali autor on Hollandi kunstnik Johan Babtista van Uther.

Kolga revisjon algas kui Pontus oli veel laudsil
1586-1587. aastaga dateeritud kapten De la Blanque´i Kolga mõisavalduste revisjoni raamatus on Witena kõrtsi rendilepingu ärakiri. Lepingu järgi pidi kõrtsmik Jören Becker vastavalt kapteni ehk siis De la Blanque`i kirjale maksma raharendina aastas 8 taalrit, mis võis olla toona Stockholmis lihttöölise kolme kuu palk. Seejuures oli kõrtsmik esimesel aastal sellestki rahamaksust prii, kuna oli „murdnud põllumaad”. Raskem koorem mõisa ees oli lehmade, lammaste, vilja ja humalate andmise kohustus.

Beckeri nimi polnud muide toona Kuusalu kihelkonnas tundmatu – 1550. aasta paiku suri siinne pastor Johann(es) Becker. Sadakond aastat pärast kõrtsi esmamainimist, 1694, pidas kõrtsi kohal talu aga ´Valgejoggi Jorgen`. Tore on mõelda, et Valgejõe vanima teadaoleva kõrtsmiku eellaseks võis olla kohalik kirikuõpetaja ja järglaseks tubli talumees.

Kõrtsi rendilepingust järeldub, et mõisa majandamise võttis De la Blanque üle sisuliselt kohe pärast De la Gardie uppumist Narva jõkke, kuna rendileping kannab kuupäeva 9. detsember 1585 (Pontus uppus 5. novembril). Rendilepingu tegemise ajal oli Pontuse surnukeha Kolgas laudsil, kuhu ta Narvast joonelt toodi. Võidukas väejuht ja Eesti kuberner maeti 20. jaanuaril 1586 Tallinna Toomkirikusse, kuhu kaks aastat varem oli maetud ka tema noorima poja Jakobi sünnitusel surnud abikaasa Sofia, kes nagu öeldud, oli kuninga abieluväline tütar.

See ehk seletab, miks kuningas Johan III korraldusel tellis just De la Blanque 1589. aastal Pontuse ja tema abikaasa hauamonumendi. Kõik neli olid sugulased. Võimalik, et samal aastal Tallinna saabunud Arent Passer (hilisem Tallinna ehitusmeister) toodi algul kohale just ja ainult selle töö jaoks. Lisaks rohkelt kulunud ajale polnud see töö kindlasti ka odav. Toomkiriku luksuslikuim hauamonument avati pärast kuninga surma alles 1595. aastal. Haagist pärit meistrit on liigitatud Prantsuse Fontainebleau koolkonda ning tema töödes on nähtud ka Prantsuse renessansiaja staar-skulptori Jean Goujon´i mõju. Passeri ärarääkimiseks oli ilmselt lisaks rahale vaja ka sidemeid ja Blanque´il oli mõlemat.

Kuninga sponsor sai Raasiku
Erinevalt osavalt kulutanud ja alaliselt võlgades kõrgaadlist – Rootsi polnud ses suhtes erandlik – valdas De la Blanque aga sellesse Euroopa perifeeriasse ka raha sissetoomise kunsti. Tema kõige nimekam laenukunde oli kuningas Johan III ise. On võimalik, et Raasiku saigi talle tegelikult tänuks kuningale antud laenu või annetuse eest. Igatahes 1689. aasta mõisa riigistamisprotokollis on kirjas, et Raasiku mõis oli Johan III läänistanud De la Blanque´ile „teatud summa eest, mille ta oli kuningale andnud”.

Ka näiteks Porkuni (Borkholmi) mõisa, Valgejõgi lätte, oli Rootsi väepealik Gustaf Brahe 1590ndatel aastatel pantinud De la Blanque´ile 1000 riigitaalri eest. Järgneb

Eelmine artikkelKuusalu 33. lauritsajooksu võitis JAANUS KALLASTE
Järgmine artikkelSõnumitoojas 17. augustil